22. detsember 1997
Jaga lugu:

Turusolkijad

Leibur alandas hindu väljaspool Tallinna kuni 6%, väiketanklad müüvad bensiiniliitrit keskeltläbi 20 senti odavamalt jne. Odavamalt hakkamasaajad teenivad ära heakskiidu osalt tarbijatelt ning turusolkija tiitli konkurentidelt.

Okay, tõmbame piiri maha. Igal asjal olgu kindel hind. Kõik, kes toodet sellest kallimalt müüvad, on spekulandid. Kõik, kes odavamalt, dumpingutegijad. Ning saamegi turu kõikvõimalikest solkijatest puhtaks: Doktori vorst maksab igavesest ajast igavesti 2.20, sadagu või pussnuge.

Kui lõppeva aasta lehti märksõna «dumping» otsides läbi sirvida, eristub selgesti kaks valdkonda: põllumajandus ja toiduainetööstus ning kindlustus.

Eesti Kindlustuse agarust teema käsitlemisel on tunda eriti viimasel ajal. Turusolkimiseks nimetavad firma juhid kindlustustoodete dumpinghindadega müümist või kindlustusteenuste vahendajatele ülemääraselt suure vahendustasu maksmist. Solkijad on teada, aga neid ei nimetata.

Küsiksin, millele tuginedes väidetakse, et tegemist on dumpinghinnaga? Milline on ülemääraselt suur vahendustasu, õigemini -- milline on siis õige vahendustasu? Või milline peab olema poeriiulil leiva-saia hind, et ma võiksin selle dumpingupuhtuses kindel olla? Need küsimused jäävad vastuseta ja peavadki jääma. Kui näiteks kõik kindlustusfirmad pakuksid sarnast toodet täpselt ühesuguse hinnaga, oleksin hoopis kindel, et see on saavutatud ainult kartellikokkuleppe tõttu.

Selliste turusolkimisjuttude taga on minu arvates sageli hoopis rääkijate soov teenida kindel hulk kasumit. Kuulugu nad ükskõik millisesse valdkonda. Kui siis keegi osa sellest kasumist endale tahab püüda, riputatakse talle halvustav silt külge. Niisiis olgem ausad -- asi pole niivõrd turu, kui hoopis kellegi kasumi solkimises.

Jaga lugu:
Hetkel kuum