Uudised
22. märts 1998 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Hiiumaa piimatööstuse hääbumine

Aastatepikkune virelemine on lüpsilehmade arvu praeguseks kahandanud 1800ni, veel viis aastat tagasi oli saarel lehmi üle nelja tuhande.

«Piimatööstuse ebakindla seisu tõttu valitseb saarel mõtteviis, et lehma pole mõtet pidada,» räägib OÜ Emmaste juhatuse esimees Helgi Mänd. Hiiumaa suurima loomapidaja OÜ Emmaste lautades on praegu 180 lehma, aga mõni aasta tagasi oli lehmi 250.

Piimatootjaid on Hiiumaal umbes 300, kellest vaid kümmekonnal on rohkem kui kümme lehma.

Kõige kauem on kohalikud lehmapidajad piimarahata olnud 6--7 kuud. «Siis polnud osadel inimestel tõesti enam leivarahagi,» nendib endise Putkaste riigimajandi juht Niina Tammistu. «Ja midagi me teha kah ei saanud -- teist tööstust saarel pole ja mandrile piima samuti müüa ei saa.»

Praeguseks on Putkaste riigimajandi ära ostnud Rapla piimatöötleja, afgaanidele kuuluv AS Lacto, kes omandab peatselt paari-kolme miljoni krooni eest ka Emmaste juustutööstuse.

Kuigi Emmaste juustutööstus on jätkanud tootmist ka pankrotiprotsessi ajal ja saamas uue omaniku käe alla, ei näe saare piimatootjad tulevikku kuigi helges valguses. Kurdetakse, et Lacto annab katteta lubadusi ja viivitab piimaraha maksmisel.

Samuti ei pea lehmapidajad kuigi tõenäoliseks, et Lacto meeste lubadust hakata saarele mandrilt töötlemiseks piima vedama, kunagi täitub.

«Nad ei kujuta hästi ette, kuidas see piima vedamine siia tegelikkuses välja nägema hakkab,» arvab Helgi Mänd. «Vaatavad lihtsalt paberite peale, et ahaa, piima on vähe -- toome siis mandrilt juurde.»

Lacto juhid kinnitavad, et piima saarele vedamisega on tõsi taga, kuid küsimusele, kas see end ära tasub, nad vastata ei oska.

«Me pole selle peale veel mõelnud,» tunnistab Lacto peadirektor Voldemar Lapin. Lacto afgaanist president Yaqub Haidary keeldub üldse vastamast kõikidele Hiiumaa tööstust puudutavatele küsimustele. «Tehas pole veel päris meie,» toob ta põhjuseks.

Ometi on Lacto rentinud piimatööstust juba mitu kuud ja ostulepingki vajab vaid notari juures vormistamist.

Konkureerivad piimatööstused ei mõista, miks Lacto üldse Hiiumaa tööstuse ostab. «Meie ei ostaks seda ettevõtet ühe krooni eestki,» on öelnud Ühinenud Meiereide juhatuse esimees Aivar Pärgmäe.

Hiiumaa tööstuse ostmise mõttekuses kahtleb ka Tallinna piimatööstuse juhatuse esimees Oliver Kruuda. Mõlemad ettevõtted on varem kaalunud Hiiumaa piimatööstuse ostmist, kuid loobunud ettevõtmisest vähese perspektiivi pärast.

Riik üritas Hiiumaa piimatööstust küll mõned aastat tagasi pankrotistumisest päästa, andes ettevõttele regionaalpolitiilist laenu, kuid paraku lükkas paari miljoni kroonine rahasüst tööstuse pankrotistumist vaid eelmise sügiseni edasi. Hiiumaa piimatööstus on mitu viimast aastat pidevalt kahjumiga tootnud, sest toodangumahud on vähenenud.

Lacto suhtumine Hiiumaa tööstusse tundub kohalikele kummaline. Näiteks tunnistab TÜ Hiiumaa Piim tegevdirektor Üllar Laid, et konkreetsetest investeeringutest polegi Lactoga veel räägitud. «Nad pole lubanud meile miljoneid, oleme vaid möödaminnes muu jutu hulgas seda teemat puudutanud,» nendib Laid.

Laidi hinnangul vajab võrreldes euronorme täitvate mandri piimatööstustega räämas juustutehase kordategemine vähemalt paar miljonit krooni. Et tehas hädasti raha vajab, paistab välja igast nurgast. Plekkangaari meenutav piimatööstus ei hiilga just puhtusega, seadmed on vanad ja roostetanud.

Praegu toodab umbes miljonilise kuukäibega tööstus kasumit vaid suvekuudel, kui piima juustu tegemiseks rohkem on.

Kasumit toodaks tehas siis, kui ta töötleks päevas umbes 20 tonni piima. Sellise koguseni küündib tooraine hulk ainult suvel.

Talvel töötleb juustutööstus ülepäeviti 13--14 tonni piima päevas. Üle päeva töötatakse sellepärast, et iga päev ei suuda tootjad tööstust vajaliku piimakogusega varustada.

Kuigi Lacto juhid investeeringutest Hiiumaale rääkida ei taha, on teada, et nad lubavad Putkaste riigimajandi laudad teha eurotasemel korda. «Näiteks on nad lubanud osta meile lüpsiseadmed, mis maksavad 700 000 krooni,» lausub Putkaste riigimajandi juht Niina Tammistu.

Piimatootjad on pessimistlikumad. Praegu ei julge küll loota, et meil järgmisel aastal sama suurgi kari on, ütleb Helgi Mänd OÜst Emmaste. «Jõuame töötajatele hädapärast vaid palka maksta, mingite uute seadmete ostmisest aga pole juttugi,» nendib ta.

Mänd tunnistab perenaist nähes kõrvulukustavalt ammuma hakkavatest lehmadest üle rääkides, et ka loomade toiduga on kitsas käes. Ja tõepoolest, loomad on kondised ning tervitavad igat lauta astuvat inimest valjuhäälse toiduküsimisega.

Paradoks on see, et kui Hiiumaa lehmapidaja tahabki oma loomapidamist likvideerida, võib seegi osutuda võimatuks. Kõrgessaare lihatööstusel, mis on ainuke lihatöötleja saarel, pole looma tapamajja toojale raha maksta.