Spondeerimine kui äritehing

Sinebrychoff Eesti ASi turunduse juht Liis Vaik tunnistab, et reklaamipinna ja kauplemiskoha ostmine kultuuriüritustele ongi tegelikult vaid äritehing, mida ei saa spondeerimiseks pidada.

Kui Sinebrychoff toetab kultuuri, siis ei saa me ju nõuda, et kogu sümfooniaorkester istuks, Koffi reklaamiga mütsid peas, see oleks tõesti tobe, nendib Vaik.

Tõelisest spondeerimisest rääkides toob Rõõmus näite Öösimmanitest. «Oli üks sponsor, keda võib tõesti pidada metseeniks, üks venelasest kütusemüüja, kelle kaubamärki praeguseks enam turul pole. Vennike võttis sahtlist 10 000 krooni, pani laua peale, ja ütles, et tehke mida kavatsesite. Kui meie küsisime, kuhu logod panna, siis tema vastu, et ei-ei, mul pole mitte midagi vaja. Ei ta tahtnud pabereid ega mitte midagi vastu, logod panime siiski ise üles,» seletab Rõõmus.

Ka Eesti Kontserti reklaamiosakonna juhataja Kersti Rodes kinnitab, et Eestis on spondeerimise kultuur veel kujunemata ning alati ei saagi päriselt vahet teha, kas tegemist on spondeerimise või tavalise äritehinguga.

Rodese sõnul pole toetajad neile kummalisi soove esitanud, sest valitakse vaid soliidseid firmasid.

Eesti Kontserti rahastamist põhjendab Ericsson Eesti ASi turundusjuht Kristina Uus sellega, et nemad toodavad kvaliteetseid asju ja Eesti Kontsert korraldab kvaliteetseid üritusi.

Eesti Kontsert pakub toetajatele hoopis omamoodi võimalust, mis on laias maailmas üsna levinud.

Et suurendada kontserdipublikut, pakub Eesti Kontsert hooajaks nimelisi kohti. «Praeguseks on müüdud 150 tooli ja kohaomanike seas on nii firmasid kui eraisikuid,» räägib Rodes.

Üks tool maksab kuus ligi 600 krooni. Vastutasuks informeeritakse tooli omanikku kontserditest, viiakse pilet kohale ja võimaldatakse arveldamist ülekandega.

«Nimetame seda siiski spondeerimiseks, sest saame siit päris kena toetuse,» ütleb Eesti Kontserdi direktor Enno Mattisen.