Majandusprognoos -- kirg või surmapatt

Nii peaministri kui eri asjatundja-te suust olen viimasel ajal kuul-nud, et stabiilsus olevat see, mida inimesed riigilt ootavad. Mis imeloom see stabiilsus majanduslikus mõttes siis on, mida meil oodata palutakse ja mille nimel tähtsad mehed ja naised palehigis pingutavad?

Kui arvata, et varsti on käes see pidulik hetk, mil tuleb pasunaid puhuda selle auks, et Eesti on üleminekumajandusega särava «täht»-riigi (vt Financial Timesi -- shining star) staatusest asunud tavaliste turumajanduse eeliste, puuduste ning pahedega riikide ritta, siis tuleb paratamatult uskuda muidki argipäevaseid tõdesid. Näiteks seda, et koos maailmamajandusega areneb ka Eesti ühes rütmis majandusliku konjunktuuri muutumise tsüklitega. Ja siit omakorda edasi -- majanduse tulemusliku stabiliseerimise huvides ei ole võimulolijatel tarvis ainult tasakaalustada tootjate ja tarbijate (üürnike ja omanike, linna- ja maarahva) huvisid ja vastandmärgilisi aktsioone, ennekõike tuleb oma plaanid õigel ajal ellu viia. Näiteks stabiilsuse tagamiseks riigis. Selles osas on Eestil ilmekas kogemus olemas. Selle kohta, kas valitsuse sammud reservide loomisel rahapakkumise vähendamiseks ja majandusbuumi ohjeldamiseks olid õigeaegsed või pigem painet ja surutist suurendavad, on avaldatud radikaalselt erinevaid seisukohti. Mõttevahetus nende meetmete õigeaegsuse üle ei pruugi olla tõlgendatud pelgalt mõne tuntud või vähemprominentse suurinvestori portfelli tootluse hinnanguna. Pigem võiks tegemist olla argliku katsega kommenteerida Eesti arengu majandusprognoose.

Ennustamise ja õnnemänguga on Eestis juba rikkaks saadud. Vaeseks samuti. Majandusliku prognoosimisega Eestis kuulsaks saamise aeg on alles algamas. Börsilangus tuleb -- seda ennustas korralik ekspert ette oma paar aastat. Ainult et, millal täpselt -- seda oli mõnevõrra raskem ära aimata. Õnneks pole börs kogu majandus. Selle üle võib siirast heameelt tunda. Sest nii on kohalikel asjatundjatel meeldiv võimalus kõrvuti lühiajaliste hinnangutega jõudu proovida ka pikemaajaliste majandusprognoosidega.

Kodumaa esiennustaja tiitlile pürgijaks lihtsate tõdede teatamisega enam ei tõuse. Aastane prognoos riigieelarve lühilisana on minu arvates seni mõneti teenimatult kasina tähelepanu osaliseks saanud. Kõrvuti rahandusministeeriumi analüütikutega kerkib lähema aasta jooksul esile uusi julgeid autoriteete majandusvallas, kellel pole Eesti viimaste aastate kasvunumbreid mäletades põhjust silmi maha lüüa. Kindlasti võetakse ette kaugemad ajahorisondid.

Varem või hiljem tuleb nii teoreetikutel oma arvestustes kui koduperenaistel turukorvi täites kohaneda seniste 4--6protsendiste aasta majanduskasvu näitajate asemel tagasihoidlikumate numbritega. Nimetan säärast olukorda majanduses stabiilsuseks.

Põrgu üheksandasse ringi, otse Luciferi lõugade vahele, sattusid reeturid, kindlasti teenitult, ja halva nõu andjad. Majandusprognoos on kindlasti üks nõuanne otsustajatele. Loodetavasti ei pea tulevased keskpika (3--5 aastat) majandusennustuse koostajad oma tegemata pattude pärast põrguvürsti kartma.