Venemaa raskuste põhjused

Kuid peale välisvõla kasvab ka sisevõlg. 1990. aastate keskel alustas Venemaa valitsus suurejoonelist püramiidimängu. Eelarvepuudujäägi katmiseks ja inflatsiooni alandamiseks emiteeriti suure intressiga riiklikke võlakirju, mille põhiliselt ostsid kokku kommertspangad. Sel moel saadi aastail 1994--1997 eelarvesse 87,2 mld rubla, kuid ühtlasi kasvas sisevõlg. Kui 1993. a läks riigivõla kasvu 100 rublast eelarvesse 74 rubla, siis 1997. a ainult 15 rubla ja 1998. a viie kuuga mitte ainsatki rubla, sest kõik läks intresside kustutamiseks. Kui sise- ja välisvõlg kokku liita, siis peaks riigieelarve tuludest ligi pool ehk 45,4% minema riigivõla teenindamisele!

Seni jagab Venemaa kreeditoridele põhiliselt lubadusi. Tõsi, Venemaal on ka tohutud loodusressursid, mille väärtus teaduste akadeemia hinnangul on 340--380 triljonit dollarit, mis teeb elaniku kohta kaks korda rohkem kui USAs, ent paraku ei osata neid tõhusalt kasutada.

Loodusvarade müük annab praegu 2/3 Venemaa valuutatuludest. Kuid energiakandjate hinnad on 1990. aastatel maailmaturul Venemaale väga ebasoodsalt arenenud ja Venemaa tulud on viimasel ajal poole võrra vähenenud, samal ajal kui kulud suurevad.

1998. a kukkus naftabarreli hind 10--11 dollarile, mida osaliselt tingis Kagu-Aasia finantskriis. Venemaale tähendas see riigivõla järsku kasvu, mis oli finantskriisi puhkemise otsene põhjus. Naftafirmadelt jäi eelarvesse laekumata miljard dollarit ning energiafirmade aktsiad langesid 30--40%. Üheainsa musta kolmapäevaga (27. mai) alanesid aktsiakursid 11%. Finantskaotused kokku olid ca 15 mld dollarit, halvenes olukord riigiobligatsiooniturul ja rubla jäi rünnaku alla. Riik oli jõudnud tõsise finants- ja majandus- ning sotsiaalpoliitilise kriisi lävele.