Raha liigub kõrgharidusse

Võrreldes 90. aastate algupoole madalseisuga on haridusse pür- givate noorte arv viimastel aastatel pidevalt suurenenud, selgus esmaspäeval avaldatud statistikaameti teatmikust «Haridus 1997/1998». Üliõpilaste arv kasvas nelja aastaga ligi 30 protsenti. Iga neljas tudeng õppis erakõrgkoolis.

Nõnda ei pruugi üleminek tasulisele kõrgharidusele kujuneda ühiskonnale nii valuliseks, kui oleme seni arvanud.

Maad hakkab võtma arusaam, et kõrghariduseta on raske tööturul läbi lüüa. Keskkooli- ja gümnaasiumilõpetajad, õigupoolest enamjaolt nende vanemad, on valmis tuleviku nimel haridusse investeerima suuri summasid.

Peale soovi haridust (või haridust tõendavat diplomit) omandada mängib siin kindlasti rolli perekondade majandusliku olukorra paranemine.

Tegelikult on riik pannud tudengid ebavõrdsetesse tingimustesse, põhjendades seda vajadusega tagada kõigile võrdne (!) lähtepunkt kõrghariduse omandamiseks.

Avalik-õiguslikes ülikoolides õppiv tudeng on õppemaksust prii, maksumaksjad maksavad tema hariduskulud kinni ja seejuures pole mingit tagatist, et tudeng ülikooli lõpetamise järel sellesama ühiskonna teenimisega need kulutused tasa teenib. Riigiülikooli avatud ülikoolis ja eelarvevälisel kohal õppija tasub olenevalt erialast 10 000--20 000 krooni aastas. See läheneb erakõrgkoolides kehtestatud õppemaksule.

Kui võrdsusest rääkida, tuleks kõigis kõrgkoolides kehtestada õppemaks ja seni riigi halduses olevad kõrgkoolid lahti riigistada. Siis katavad kõik tudengid ühtviisi ise oma õpingukulud.

See sunniks õppeasutusi mõtlema rohkem pakutava hariduse kvaliteedi peale. Muidugi eeldab see korraliku õppelaenusüsteemi olemasolu.

Praegu on noortel rohkem võimalusi edasiõppimiseks, näiteks 1990. aastal oli Eestis kuus kõrgkooli, nüüd 32.

Pakutava hariduse kvaliteedi kohta ei saa aga ühest hinnangut anda. Erakõrgkoolid on tegutsenud liiga lühikest aega. Aga ka halvemal juhul pole haridusse paigutatud raha päris tuulde läinud.

Kõrgharidusbuumiga kaasneb n-ö ületootmisoht: ühiskonnas valitseb arvamus, et hästi teenivad suhtekorraldajad, haldusjuhid, juristid, pangaametnikud ja neile aladele on vastuvõtt kõrgkoolides suurenenud kuni kolm korda. Kõik kõrgkooli lõpetanud ei pruugi aga nelja-viie aasta pärast enam tulusat ametit saada.