Kui räägime reservist, siis on küsimus selles, et kui suur meie reservimäär on. Keegi pole seda ametlikult paika pannud. Mitteametlikult on jõutud järelduseni, et peame reservi jaoks aktiveerima 80 000 meest. See eeldab, et nendele meestele on olemas ka relvad. Praegu on relvad 20 000 mehele.

Ma ei näe selles probleemi, et me relvi väga odavalt saame. Muidugi muudab see kaitseväe kirjuks, kuid kui vaadata ajalugu, siis on kõikidel riikidel olnud alguses kaitseväe relvapark kirju. Nii oli see näiteks pärast sõda Taanis.

Kontseptsioon on selline, et jälgitakse NATO standardeid, see on primaarne. Kõik, mis on NATOs heaks kiidetud, on seda ka Eesti kaitseväes.

Loomulikult on kaitseväe relvastus kirju ja see võiks olla ühtsem, sest mida vähem on marke, seda lihtsam on hooldus. See on jäme reegel.

Riigikaitsekomisjon sellist strateegilist plaani, kuidas kaitseväge relvasta, arutanud ei ole. See on jäänud kaitseministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi pärusmaaks.

Kui on tegemist relvastuse kinkimisega, siis on see igatahes parem kui osta vanarauda ränga raha eest, kui meenutada Iisreali relvaostutehingut. Meie rahaliste võimaluste juures ei ole praegu lihtsalt teist võimalust, kui tahame 100 000 meest püssi alla saada. Et seda eesmärki täita, on ka kingitused head, ükskõik kui õnnetud nad siis on.

Eesti valitsus võttis 1992. aastal vastu po-liitilise otsuse, et Eesti kaitsevägi läheb üle nendele relvadele, mis kasutavad NATOs kasutatavat laskemoona. Seda liini oleme püüdnud järgida.

Kuna 1992. aastal oli meil kõikide riikide poolt relvastuse müügi embargo, siis esimesed ostud tehtigi Rumeeniast ja Hiinast. Pärast seda ei ole me Kala?nikove ostnud. Ka Iisraeli ostu puhul oli tegemist relvastusega, mis kasutab NATO laskemoona.

Tasapisi tahame kaitseväes üle minna kahe NATO padrunitüübi juurde. See protsess käib praegu. Loomulikult, kui meil oleks hea patakas raha ja saaksime sisse osta modernse, ühte tüüpi relvastuse, siis oleks asi oluliselt lihtsam.

Võib juhtuda nii, et meil on automaadid, mis kasutavad ühte ja sama laskemoona, kuid on erineva konstruktsiooniga. Mina ei pea seda suureks probleemiks. Sõjaolukorras on kõige olulisem laskemoon.

Kingitud hobusele suhu ei vaadata. Muidugi on olemas superkaasaegsed relvad, aga selline automaat maksab 1000--1200 USA dollarit. Kas meil on praegu raha, et neid osta? Ma ei näe selles probleemi, kui me esmavajaduse rahuldame veidi vananenud, kuid täiesti kõlbliku relvastusega. Vastasel on ükskõik, kas ta kõmmutatakse maha automaadist M14 või M16.