Turg sõelub elujõulisemad

Meil on Venemaale müügi katke-mise tõttu tekkinud kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuv käibevahendite puudujääk, pangaintressid käivad praegu üle jõu, sestap andku riik raha, stabilisatsioonifondis seda niisama seismas küll. Umbes sellist rada pidi käivad Ühinenud Meiereide, kes mõni nädal tagasi eitas «Vene katku» nakkusohtlikkust, ja Võru Juustu mõtted.

Valitsus ei saa anda järele töötlejate ega tootjate nõudmistele, sest riigi funktsioon ei ole ettevõtluse doteerimine.

Kriis on õigupoolest ilmselgelt näidanud, et põllumajanduses vanaviisi enam ei saa. Aga põllumees ei aruta, kas jätkata väikeste talude või suurmajapidamistega või lõpetada ebarentaabel tootmine, vaid arvab, et imevitsake on riiklik toetus.

Põllumajandusele ju häid aegu ei eksisteeri. Kui valab vihma, määndub saak. Kui paistab päike, pole seegi hea, siis viib põud põlluviljad. Seega peab põllumees loomulikuks, et keegi maksab tema tulutu töö kinni. Ja kui riik on kord järele andnud, ei tule nõudmistele enam lõppu.

Tootjad tahavad lisaks kaitsetollidele, impordi maksustamisele ja otsetoetustele, et riik kehtestaks kokkuostu miinimumhinnad, ei võtaks riigimaksete pealt viivist ja kuulutaks Eesti katastroofipiirkonnaks.

Stabilisatsioonifondi raha järele käe sirutanud töötlejate idee vastu ei saa tootjadki: piimatöötlejad tahavad, et riik ostaks ära Venemaale müümata jäänud või (mille toore on põllumajandusminister Andres Variku sõnul pärit Uus-Meremaalt).

Töötleja kasutab raskeid aegu, et lüpsta riiki samamoodi, nagu ta seni on teinud tootjaga. Tegelikult küsib töötleja toetust selleks, et toodangut Venemaale müüa. Kuna aga idanaabri käest on praegu raha raske kätte saada, siis makstes töötlejale peale doteeriksime sisuliselt Vene tarbijat.

Ka otsetoetuste maksmine tootjaile on osutunud mõttetuks, sest töötlejad on seda kasutanud kokkuostuhindade langetamiseks ja lõppkokkuvõttes jõuab toetusraha ikkagi töötleja taskusse.

Vaatamata sellele tahab riik maksta tuleval aastal otsetoetusi ligi 100 miljonit krooni rohkem kui tänavu. Sel aastal maksab iga maksumaksja põllumajanduse toetuseks 1000, järgmisel juba 1200 krooni.

Põllumajandusministeeriumis arvatakse millegipärast, et põllumajandust saab toetuste abil jalule upitada. «Riik aitab seni, kuni põllumajandustootmine muutub konkurentsivõimeliseks muude tootmisharudega,» ütleb ministeeriumi osakonnajuhataja Andres Oopkaup.

Riigipoolne doteerimine ei paranda konkurentsivõimet, vaid süvendab ebarentaablit tootmist. Milline ettevõte jääb pikemaks ajaks püsima, otsustab turg. Riik peaks laskma elujõulisematel välja selekteeruda.