On hulk valvelauseid, mida on mugav igas küsimuses kasutada, sest nad ei nõua esitajalt mingit asjatundmist ega väljaarvutamist. Kuid asjassepühendamatutele jääb sügavale tungiva mõtleja mulje.

Viimasel ajal eitatakse meil sageli tasuta lõunaid. Ju on see seotud üha suureneva ärilõunate arvuga. Peaks ehk siiski korraks mõtisklema, milliseid varjatud eeldusi selline eitamine majandusarutelusse toob.

Näib, et see toob sisse antagonistliku situatsiooni eelduse, kus sügavam analüüs on mõttetu. Tõepoolest, nüüd tuleb mõista olukorda nii, et kokkuvõttes tuleb igal lõunal osalemise eest maksta rohkem, kui see tegelikult väärt on. Lõunast osavõtt oleks kindla peale kaotus ja lolliksjäämine, aga lõunale minematajätmine võit ja vastasmängija lollikstegemine. Mingit kooperatiivset olukorda ei saa üldse olemas olla.

Antagonistliku situatsiooni eeldus võib patoloogilisele indiviidile tunduda ka alati õigena. On inimesi, kes ei või taluda, et äkki mõni saab seal lõunal temast rohkem süüa või et üldse keegi peale tema sööb, ja seetõttu eelistab igal juhul igasuguse lõuna nurjata.

Majandusolukordade puhul on häda selles, et üldiselt need pole antagonistlikud ja patoloogilised, vaid kooperatiivsed (enamasti küll nn mittekooperatiivse mängu vormis) ja ratsionaalsed.

Seega tuleks igaühel (mittekooperatiivsel juhul) välja arvutada (individuaalne ratsionaalsus), kui suur on temale tasuta pakutava lõuna väärtus, ja püüda kaasaegse majandusteooria tasemel (määramatused, usaldusväärsused, ajastamised, inflatsioonid, amortisatsioonid, turuväärtused jne ) välja arvutada, kui palju tuleb selle eest pärast kaudselt maksta. Pole sugugi haruldane, et viimane summa võib siiski soodsaks osutuda. Sel juhul tuleb veel neelata mõru pill, et lõunalekutsuja võib saada äkki suurema suutäie.