Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riigi ja äriühingute valitsemise analoogia
Põhimõtteline valitsemisskeem on nii poliitilise kui ka äriühingu valitsemise puhul sama: rahvas/omanikud -- esindusorgan -- valitsemis/juhtimisorgan.
Mõlemal juhul on tegemist esindusdemokraatiaga, mille puhul otsustav on häälte arv, täpsemalt ühel juhul inimeste arv, teisel juhul aktsiate arv. Majandusdemokraatia tähendab selles kontekstis raha võimu, s.o otsustab see, kelle rahaline panus on suurem. Mõlemal juhul jääb peale enamuse tahe, s.o 50% + 1 hääl.
Kui parlamendis on harva ühel poliitilisel jõul enamus, siis äriühingute puhul on see tavaline. Kui poliitikas on kompromiss kohustuslik, siis äriühingu puhul võib see kaasa tuua katastroofilised tagajärjed.
Riigikogu esindab valijaid, mitte riiki, nagu ka nõukogu esindab aktsionäre, mitte äriühingut. Riigikogu ning nõukogu ei saa anda allkirju riigi või äriühingu nimel. Seda saab teha ainult valitsus või juhatus.
Demokraatlik riik on oma olemuselt õigusriik ja talle on iseloomulik võimude lahusus. Esimene tähendab valitsemist seaduste järgi, teine valitsemis(juhtimis)organite suhtelist sõltumatust.
Eeltoodu on iseloomulik ka äriühingutele. Mööndustega etendab äriühingus kohtuvõimu rolli audiitor. Nn neljas võim on mõlemal juhul ajakirjandus.
Poliitilist valitsemist on alati iseloomustanud rivaliteet ja konkurents seadusliku ja täidesaatva võimu vahel. Sama on paljudel juhtudel täheldatav ka äriühingute puhul. Suur osa rahvast/omanikest ei ole kunagi rahul parlamendi/nõukogu ja/või valitsuse/juhatusega.