Arengumaades elab 4,4 miljardit elanikku ehk 75% maailma rahvastikust. Nende majanduse kogutoodangu väärtus on ca 56 000 miljardit Eesti krooni, mis moodustab maailma sisemajanduse kogutoodangust (SKT) 16%.

Need arvud loovad ettekujutuse ülemaailmse heaolu jagunemisest. Nagu näitab ÜRO statistika, on varanduslik ebavõrdsus viimastel kümnenditel järsult kasvanud. Kui 1965. a oli SKT inimese kohta rikastes G7 riikides 20 korda suurem kui arengumaades, siis 1995. a oli vahe kasvanud juba 39kordseks. Järelikult rikkad muutuvad rikkamaks ja vaesed vaesemaks.

Raha ei ole päris sobiv heaolu mõõdupuu, sest näiteks sada krooni võib olla eri riikides eri väärtusega, sõltuvalt kohalikust hinnatasemest. Hoopis parema tulemuse saame, kui vaatame, mida selle raha eest saab tarbida.

1998. a ÜRO inimarengu uuringu kohaselt peaks kasvav ülemaailme tarbimine tõusma sel aastal 304 000 miljardi Eesti kroonini. See on kaks korda rohkem kui 1975. a ja kuus korda rohkem kui 1950. aastal. Sajandi algul oli maailma tarbimise väärtus ainult 19 200 miljardit krooni.

Suurenenud tarbimise tulemusena on paljud inimesed hakanud paremini sööma ja paremini elama. Elatustase on tõusnud ja teinud sadadele miljonitele inimestele käepäraseks sooja vee, elektri, kütte ja vaba aja. Kuid viimaste kümnendite tarbimisplahvatus on maailma hõlmanud väga ebaühtlaselt. Nii on 86% isiklikust tarbimisest maailma rikkama viiendiku privileeg ning viiendik vaesemast osast peab leppima ainult 1,3 protsendiga. Kui Aasias on tarbimine viimasel ajal tunduvalt kasvanud, siis Aafrikas tarbib keskmine majapidamine 20% vähem kui 25 aastat tagasi.

Kui vaadata inimeste isikliku vara jagunemist, siis on ebavõrdsus veelgi silmatorkavam. Nii on maailma 225 kõige rikkamale inimesel kuuluv vara võrdne 47% maailma vaeseima rahvastiku aastasissetulekuga. 84 rikkaima vara ületab Hiina SKT. Kolme rikkaima inimese vara on võrdne 48 vaeseima riigi SKTga.

Kui 225 kõige rikkamat loobuks 4% koguvarast, piisaks sellest, et aastas saaks maailmas rahuldada kõigi puudust kannatajate haridus-, tervishoiu-, söögi- ja veevajaduse.

Kagu-Aasia, Ladina-Ameerika või SRÜ riikide tulevikku ei määra see, kui finantskriisi tõttu on nende valuuta nõrgenenud dollari suhtes 40-50% või börsikursid kukkunud 60-70%. Nende tuleviku seisukohalt on palju olulisem, kuidas nad tulevad toime kriisile järgnevate tohutute sotsiaalsete kulude katmisega.

1998. a Nobeli auhinna sai Amartya Seni vaesuse uurimise eest. Aasta enne olid Robert Merton ja Myron Scholes pälvinud auhinna tähtajaliste lepingute turu matemaatiliste mudelite väljatöötamise eest. Maailma suhtelisust näitab see, et kui 48 vaeseima riigi majanduse koguväärtus on 1760 miljardit krooni, siis tähtajaliste lepingute turu väärtuseks hinnatakse 640 000 miljardit krooni.DI-ÄP