Peremehed ja sulased

Kui pankrotti läheb eraettevõte, peetakse seda maise äriilma suhteliselt tavaliseks nähtuseks. Siis öeldakse lihtsalt, et ettevõtja N äriplaan ebaõnnestus. Isegi paadunud kommunistid ei väitnud, et eraettevõtja on põhimõtteliselt halb peremees. Eraettevõtjale pandi pahaks mammonahimust tulenevat ebaõiglast suhtumist sulastesse -- ideoloogilises keelepruugis nimetati seda töötajate ekspluateerimiseks.

Eraettevõtte pankroti puhul vähemalt püütakse objektiivselt välja tuua ebaõnnestumise põhjusi. Võib ju firma põhja minna niihästi objektiivse vääramatu jõu (majanduskeskkonna prognoosimatu halvenemine) kui ka subjektiivsete rumaluste või kuritarvituste tõttu. Kõigepealt püütakse selget vahet teha, kas süüdi oli vale eesmärgi püstitanud firma omanik või tema palgatud sulaste küündimatus, võib-olla aga ka patuteod. Pole ju mõtet halvaks peremeheks sõimata börsil väärtpaberid omandanud väikeaktsionäri -- tema ei saa ettevõtte juhtimisele enamasti mingit mõju avaldada.

Riigi puhul on Eestis, nagu arvatavasti kõigis demokraatia ja turumajanduse tee alguses seisvates maades, valdavaks suhtumiseks lausnegativism. Totalitaarsest ühiskonnast tulnud eestimaalasele on riik samuti eelkõige vaenlane, kelle ebaõnnestumiste parastamine kuulub hea seltskondliku tooni juurde. Riik olevat põhimõtteliselt ja alati halb peremees (omanik). Paarkümmend erapanka on Eestis loojakarja läinud. Eraettevõtjast kui halvast peremehest seejuures suurt juttu ei tehta. Sulaste pattusid on suudetud avastada vaid ühel korral -- paar Nuustaku poissi pisteti paariks aastaks trellide taha paari miljoni kadumise pärast. Samas on salapärastel asjaoludel ja hämara pangasaladuse varjus omanikku vahetanud mitu miljardit krooni.