Hinnaline sõrm jääb kindlustamata

Kui mõnel andekal arstil, muusikul või tantsijal tekib soov elutööks asendamatud käed suure raha eest ära kindlustada, peab ta Eesti kindlustusseltsidest abi paluma minnes selg ees välja tulema.

Pakutakse vaid tavalist õnnetusjuhtumi kindlustust, kus ühe jäseme töövõime kaotus moodustab paarkümmend protsenti kindlustussummast. Üksiku ihuliikme kindlustamise puudumist põhjendatakse väikese nõudlusega.

Leks Kindlustuse projektijuht Annika Mällo räägib, et tavalisele õnnetusjuhtumi kindlustusele võib teoreetiliselt juurde pookida lisatingimuse, kus erilise kaitse all on soovitud käsi või jalg. Kindlustusmakse on küll suurem, kuid pöidla kaotuse puhul võib interpreet 5% asemel saada isegi kuni 100protsendilise kindlustushüvitise. Kindlustusmakse sõltub ameti riskidest ja iseärasustest. Näiteks erinevalt keelpillimängijast on pianistil oluline ka varba kaotus, mis viimase kindlustusmakse suuremaks teeb.

Samas pole praegu sellise erandiga lepinguid sõlmitud ja ega seltsid seda võimalust valju häälega reklaamida soovigi. Põhjuseks suur pettuste risk. Mällo sõnul pole ime, kui kodanik äraraiutud näpuga seltsi sammub.

Raskusi tekib ka hääle kindlustamisega, kuna seda, kas tegu on õnnetuse või tavalise haigusega, on pea võimatu tuvastada.

Pianist Rein Rannap oma käte või sõrmede kindlustamise võimalusest puudust ei tunne. Kuna ta on peale klaverimängija ka helilooja, võib esimese võime kadudes teise ametiga edasi tegeleda. «Tähtis on siiski mõistus ja vaimuselgus,» arutleb Rannap.

Pianist Lauri Väinmaa on aga käte kindlustamise võimalusest huvitatud. Tema sõnul on sellest muusikute seas juttu olnud, kuid ühtegi kolleegi ei tea ta seda teinud olevat.

Nagu tükike endast võib mõnele tunduda ka tõutunnistusega lemmikloom, kelle võib raskusteta kindlustada, sealhulgas ka näiteks koerustükkide eest.

Kassi või koera aastane kindlustusmakse on umbes 6% tema väärtusest. Leksis kindlustatud kalleim koer on 35 000kroonine. Looma väärtus tõuseb või langeb vastavalt tema vanusele ja võistlustel saadud tiitlitele.

Ravikulusid katab selts aastas 5000 krooni piires, kuid seda mitte siis, kui tegu on peremehe lohakuse või oskamatu söötmisega.