Igor Rõtov • 8 märts 1999

Savisaar ei tule võimule

Valimiseelsed ennustused Keskerakonna edust on tabanud märki. Edgar Savisaare parteikaaslased hõivavad enam kui veerandi riigikogu pinkidest. Eile varahommikuks oli siiski selge, et ühinenud opositsioonil on paarihääleline enamus, mis peaks nn diktatuuriohu likvideerima. Savisaar võimule ei tule.

Keskerakonna peakorteris ilmselt nii ei mõelda. Võib oletada, et üliedukalt valimised läbinud selle erakonna liider Savisaar ennast juba niisama lihtsalt lööduks ei tunnista. Kuid mida tal teha?

Üks võimalus on lüüa mõra kramplikult ühtehoidvasse opositsiooni. Paraku on nii Reformierakonna kui ka Isamaa programmid Keskerakonna omast diametraalselt erinevad. Kokku leppida saab vaid Mõõdukatega. Ent Andres Tarandi varjamatult põlglik suhtumine Savisaaresse välistab ka selle võimaluse.

Teine märksa perspektiivikam võimalus on värvata paremkoalitsioonis parlamenti pääsenud nõrgema iseloomuga lihtliikmeid.

Kujutame ette, et Mõõdukate nimekirjas riigikokku pääsenud ametiühingubossi Raivo Paavo koduuksele koputatakse ning sisse astub suure nina ja prillidega paks mees, kes räägib rahva missioonist, valijate huvidest ja sotsiaalministri portfelli usaldamisest ametiühingubossile.

Pärast tunde kestnud ajuloputust pühib Paavo tõenäoliselt higi laubalt ja ütleb: «Edgar, mind sa juba õnge ei võta, proovi mõne teisega!»

Edgar proovibki, ning mina küll pead ei annaks, et keegi sööta alla ei neela.

Kolmas võimalus on võtta aeg maha. Pärast seda, kui Meri eelistab valitsuse moodustajana kedagi teist, lepib Savisaar näiliselt olukorraga ja on kolmikliidu valitsemise esimestel kuudel leplik ja passiivne.

Olukorras, kus Tarandit, Kallast ja Laari konsolideeriv vaenlane on juskui kadunud, puhkevad paremkoalitsioonis sisetülid. Näiteks võib see alguse saada Mõõdukate vastuseisust ettevõtte tulumaksu kaotamisele.

Keskerakonna liider Savisaar õhutab konflikti teravaks ja loob parlamendis jõuvahekorra, mis kukutab Mart Laari valitsuse ning avab riigikogu suurimale erakonnale tee võimu juurde.

Siiski usun, et Savisaar võimule ei tule. Loodan, et näiteks reformistidel-isamaalastel on veel meeles, kuidas märksa väiksemaarvuline Keskerakonna fraktsioon Siim Kallase võimalused neli aastat tagasi nullis ning Priit Vilba ja Mart Laar paari nädalaga Tallinna valitsemise juurest minema löödi. Savisaar võib olla küll isiksusena antipaatne, kuid rumal oleks alahinnata tema väljapaistvat kombinaatoritalen-ti.

Pärast valimistulemuste selgumist on nii paremerakonnad, nende toetajad kui ka koguni president oma käitumisega demonstreerinud hirmu Keskerakonna võimuletuleku ees. Tõenäoliselt ei kavatse president Lennart Meri Savisaarele peaministri tooli isegi mitte pakkuda.

Mulle paistab selline tegevus tarbetu rabistamisena, mis võib olla vesi Edgar Savisaare veskile. Oleks ehk mõistlikum pakkuda Savisaarele valitsuse moodustamist, see vähemasti 53 häälega kukutada ning suruda Keskerakond järgmiseks neljaks aastaks isoleerituna opositsiooni.

Kirjutasin 28. jaanuaril kommentaari sama pealkirja all. Seepeale tellis Keskerakond Äripäeva reklaami sõnumiga «Savisaar tuleb võimule.»

Nüüd on valimised läbi ja ma möönan, et alahindasin 4--5 mandaadi jagu Savisaare võimalusi ja mulle oli üllatuseks ka ettevõtjate ligikaudu 8protsendiline toetus tema juhitavale Keskerakonnale.

Samas olen ma endiselt veendunud, et Eesti ühiskond ei taluks Edgar Savisaare võimuletulekut, mis selle võimaluse ka juba eos välistab.

Hetkel kuum