Savisaar ei tule võimule

Teine märksa perspektiivikam võimalus on värvata paremkoalitsioonis parlamenti pääsenud nõrgema iseloomuga lihtliikmeid.

Kujutame ette, et Mõõdukate nimekirjas riigikokku pääsenud ametiühingubossi Raivo Paavo koduuksele koputatakse ning sisse astub suure nina ja prillidega paks mees, kes räägib rahva missioonist, valijate huvidest ja sotsiaalministri portfelli usaldamisest ametiühingubossile.

Pärast tunde kestnud ajuloputust pühib Paavo tõenäoliselt higi laubalt ja ütleb: «Edgar, mind sa juba õnge ei võta, proovi mõne teisega!»

Edgar proovibki, ning mina küll pead ei annaks, et keegi sööta alla ei neela.

Kolmas võimalus on võtta aeg maha. Pärast seda, kui Meri eelistab valitsuse moodustajana kedagi teist, lepib Savisaar näiliselt olukorraga ja on kolmikliidu valitsemise esimestel kuudel leplik ja passiivne.

Olukorras, kus Tarandit, Kallast ja Laari konsolideeriv vaenlane on juskui kadunud, puhkevad paremkoalitsioonis sisetülid. Näiteks võib see alguse saada Mõõdukate vastuseisust ettevõtte tulumaksu kaotamisele.

Keskerakonna liider Savisaar õhutab konflikti teravaks ja loob parlamendis jõuvahekorra, mis kukutab Mart Laari valitsuse ning avab riigikogu suurimale erakonnale tee võimu juurde.

Siiski usun, et Savisaar võimule ei tule. Loodan, et näiteks reformistidel-isamaalastel on veel meeles, kuidas märksa väiksemaarvuline Keskerakonna fraktsioon Siim Kallase võimalused neli aastat tagasi nullis ning Priit Vilba ja Mart Laar paari nädalaga Tallinna valitsemise juurest minema löödi. Savisaar võib olla küll isiksusena antipaatne, kuid rumal oleks alahinnata tema väljapaistvat kombinaatoritalen-ti.