Kuidas kolmikliit valitsust moodustas

Vähe maganud ja natuke napsitanud parempoliitikud suudavad juba hommikul kella kümneks koosoleku organiseerida. Kolme erakonna peale riigikogus 53 häält saanutel on valitsuse moodustamisega kiire, sest hirm sunnib takka. Ja sellel kesksel hirmul on tõepoolest suured silmad, prillidega.

Poole üheks kihutavad Reformierakonna esimees Siim Kallas, Isamaaliidu esimees Mart Laar ja Mõõdukate juht Andres Tarand juba Kadriorgu presidenti veenma. Lossi ees ootavate ajakirjanikega mängitakse üks lõbus luurekas, mille käigus lahkub Kallas kusagilt tagaukse kaudu. Laarile aetakse ühe kaugema majanurga juurde auto, kuhu ta sisse vupsab, ja kummide vilinal minema kihutab.

Õhtuks on selge, et kolmikliidu peaministriks saab Laar. Esialgu usub Kallas, et temast saab välisminister ja Tarand mõlgutab mõtteid spiikrikohast. Endine hansapankur Jüri Mõis räägib Äripäevale, kuidas ta pärast rahandusministriks saamist süvendab riigi ja Hansapanga suhteid.

Isamaaliit püüab säilitada rahu, sest nii nagu koalitsioonikõnelustel jääb talle ka edaspidises valitsemistöös lepitaja roll Mõõdukate ja Reformierakonna vahel.

See on huvitav päev loodava koalitsiooni jaoks, sest Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kutsub Siim Kallase kohtumisele. Savisaar pakub Kallasele peaministrikohta valitsuses, mille moodustaksid Keskerakond, Reformierakond, Maarahva erakond ja Koonderakond. Võimalus olla Savisaare valitsuses peaminister on aga üks poliitikute õudusunenägusid ja Kallas räägib ausa mehena kõik koalitsioonikaaslastele ära.

Savisaar annab samal ajal rahuolevalt muheldes pressikonverentsi ja uhkustab hiljem linna peal, et tal on juba kolm meest paremerakondade hulgast ära räägitud, kes õigel hetkel õiget moodi hääletavad.

Samal ajal vaidleb kolmikliit endiselt ministrikohtade ja koalitsioonileppe üle. Mõõdukad ei tahagi enam väga spiikri kohta, mille napsab Reformierakond. Andres Tarand solvub ja teeb näo, et pole talle enam mingit kohta valitsuses vaja. Ja jääbki ilma.

Kibekiiresti alustatud valitsuse moodustamine on ka kiiresti lõpusirgele jõudnud. Õhtuks on kõik kohad jagatud ja kuigi ametlikke intervjuusid andes väidavad poliitikud, et portfellide jaotust veel ei avalikustata, leidub igas erakonnas paar tänuväärset inimest, kes ajakirjanikke teavitavad.

Kallas on Savile alla jäänud ja saab rahandusministriks selle nimel, et Savi saaks jätkata spiikrina. Jüri Mõis jätkab ärimeestest ministrite traditsiooni siseministeeriumis. «Ega siis pankurit ei saa raha kallale lasta,» kommenteerivad poliitikud.

Mõõdukad ja Isamaaliit on pärast kohtade jagamist rahulolevad, Reformierakond seevastu mitte nii väga.

«Nad ei suuda ikka veel leppida sellega, et nad pole enam nii ilusad, edukad ja targad, kui lootsid,» nendib üks mõõdukas.

Nädala lõpuks saadakse ka koalitsioonileppega enam-vähem valmis. Reformierakond on partneritele piisavalt palju ettevõtte investeeringute maksuvabastuse vajalikkust pähe tampinud ja see punkt läheb leppesse sisse. Selle-eest kirjutab Isamaaliit leppesse ka tulumaksuvaba miinimumi sidumise laste arvuga perekonnas, mida reformistid isekeskis totaalseks jamaks nimetavad.

Kõik see ei tähenda aga sugugi seda, et Eestil on uus valitsus olemas. President pole veel kellelegi teinud ettepanekut valitsus moodustada ja ükski paremerakondlane ei unusta hetkekski, et valimisvõidu saavutanud Edgar Savisaar pole loobunud valitsuse moodustamise mõttest.