Kas vedada sisse rukist või traktoreid?

Miks tollidega kaitstava produkti hind ikkagi ei tõusnud? Asi on selles, et tollidega kaitsti tootmist, mille arenguks olid kõik eeldused: looduslikud tingimused, tootmisbaas, inimesed. Kui riik hakkaks kaitsetolle kehtestama banaanide, apelsinide kohaliku kasvatamise huvides, oleks ilmselt loogiline oodata hindade suurt tõusu ja põhjust süüdistada riiki (oskamatus) vahelesegamises majandusellu.

Ükski tõsiusklik reformierakondlane aga vist ei suuda mõista, et sea- või rukkikasvatus võiks oluliselt erineda sidruni- või riisikasvatusest siinmail, et tollipoliitika ühele toob kaasa sama tagajärje, mis teiselegi. Või et tollid võiksid hinda alandada.

Selles suhtes ei erine nad karvavõrdki omaaegse punase Kremli truust teenrist Oskar Seprest, kes veel 1963 tõrvas tagantjärele kaitsetolle. Kommunistid olid juba 1920ndail kõige vihasemad tollipoliitika vastased.

Nende käitumist pole raske mõista. NSV Liidu viljaekspordile tuli kindlustada roheline tuli. Asjaolu, et Venemaal samal ajal miljonid inimesed nälga surid ja eesti talupojal polnud kellelegi oma vilja müüa, neid ei häirinud. Meie praegustel tollidevastastel on seega olemas kahetsust väärivad eelkäijad ja tavad: halada siis, kui rahva heaolu tõuseb, kui rukki asemel veetakse sisse traktoreid ja seega tööviljakus tõuseb, ning käratseda liberalismi puudumisest, kui teeröövlil ei lasta rahus oma taskuid täita. Talupoja varjatud paljaksröövimise ehk teisisõnu majandusliku liberalismi lõpetas 1930. aastal riigikogu. See tõi kaasa tõsise majandusliku edu kogu riigis. Rahva elatustase oli jõudmas Euroopa tasemele, ületades Soome oma.

Selline võimalus on nüüd ka uuel riigikogul.