Kas vedada sisse rukist või traktoreid?

Üks poliitiline rühmitus usub ja püüab meile selgeks teha, et kaitsetollid tõstavad automaatselt kaitstava toote hinda. Ajalugu nad ei tunne või ei pea kasulikuks endale, veel enam teistele teavitada, et enne sõda jätsid kõrged kaitsetollid hinnad siseturul stabiilseks või need isegi langesid. Tooksin siin ära mõned andmed ajaloolase A. Ruus-manni artiklist «Kolm küsimust Reformierakonna esimehele» (PM, 26.06.1997).

1920ndail ületas nisu import kodumaa saagi. 1929 oli rukki import pool oma saagist ja rukis oli importkauba hulgas teisel kohal (esimesel oli puuvill). Kokku neelas rukki ja nisu import poole sellest rahast, mis saadi või ekspordist. Ajaloolasel oli vist põhjust olla nördinud: «On patuasi, et raha, mille eest võinuks sisse tuua palju traktoreid, muid masinaid ja seadmeid, kulutati toidule, mida sai edukalt kasvatada kodus.»

Alles 1930ndail said põllumehed oma tahtmise. Riigikogus vastu võetud teraviljakaitse tollidega läks rukki ja nisu sissevedu ja siseturukorraldus riigi kätte. Import peatati. Kui toodigi väikesi koguseid, siis jahvatati need loomasöödaks. Eesti rahvas hakkas sööma omamaist leiba ja selle hind langes.

Miks tollidega kaitstava produkti hind ikkagi ei tõusnud? Asi on selles, et tollidega kaitsti tootmist, mille arenguks olid kõik eeldused: looduslikud tingimused, tootmisbaas, inimesed. Kui riik hakkaks kaitsetolle kehtestama banaanide, apelsinide kohaliku kasvatamise huvides, oleks ilmselt loogiline oodata hindade suurt tõusu ja põhjust süüdistada riiki (oskamatus) vahelesegamises majandusellu.

Ükski tõsiusklik reformierakondlane aga vist ei suuda mõista, et sea- või rukkikasvatus võiks oluliselt erineda sidruni- või riisikasvatusest siinmail, et tollipoliitika ühele toob kaasa sama tagajärje, mis teiselegi. Või et tollid võiksid hinda alandada.

Selles suhtes ei erine nad karvavõrdki omaaegse punase Kremli truust teenrist Oskar Seprest, kes veel 1963 tõrvas tagantjärele kaitsetolle. Kommunistid olid juba 1920ndail kõige vihasemad tollipoliitika vastased.

Nende käitumist pole raske mõista. NSV Liidu viljaekspordile tuli kindlustada roheline tuli. Asjaolu, et Venemaal samal ajal miljonid inimesed nälga surid ja eesti talupojal polnud kellelegi oma vilja müüa, neid ei häirinud. Meie praegustel tollidevastastel on seega olemas kahetsust väärivad eelkäijad ja tavad: halada siis, kui rahva heaolu tõuseb, kui rukki asemel veetakse sisse traktoreid ja seega tööviljakus tõuseb, ning käratseda liberalismi puudumisest, kui teeröövlil ei lasta rahus oma taskuid täita. Talupoja varjatud paljaksröövimise ehk teisisõnu majandusliku liberalismi lõpetas 1930. aastal riigikogu. See tõi kaasa tõsise majandusliku edu kogu riigis. Rahva elatustase oli jõudmas Euroopa tasemele, ületades Soome oma.

Selline võimalus on nüüd ka uuel riigikogul.