Peep Talimaa • 11 aprill 1999

Savisaar viib erakorralistele

Kaks Eesti taasiseseisvumisjärgset parlamenti püsisid just nii kaua, kui neile oli antud aega püsida. Kuigi nii VII kui VIII riigikogu ajal oli mitmel korral õhus tunda erakorraliste parlamendivalimiste elektrit.

Napilt kuu aega tagasi valitud IX riigikogu aga vaevalt 2003. aasta kevadel koitva võiduka lõpuni vastu peab. Põhiosa seaduseandjate ennetähtaegses laialiminekus on määratud tõenäoliselt mängida Keskerakonna liidril Edgar Savisaarel. Samas tuleb erakorraliste valimiste algatus pigem praegustelt võimulolijatelt kui Keskerakonnalt või tervelt opositsioonilt.

Peamise põhjuse selleks annab lihtne lahenduseta jäänud küsimus: milline erakond on siiski Isamaaliidu, Reformierakonna ja Mõõdukate koalitsiooni liider? Vahekord 18:18:17 riigikogus, veel enamgi suhe 5:5:5 valitsuses sellele väliselt vastust ei anna. Kasvõi jäähokiga kõrvutades on selge, et kõik viisikud ei ole võrdsed, üks peab olema teistest tugevam.

Vaevalt selline rõhutatud võrdsus Eesti juhtimisel neli pikka aastat vastu peab. Seda enam, et igal erakonnal on oma valijatele antud lubadused täita, mida võimulolijate juhtroll oluliselt lihtsustaks.

«Ühtegi koalitsiooni ei lõhuta väljastpoolt, alati on põhjus seespool,» on kolmikliidu peaministriks saanud Mart Laar tunnistanud intervjuus Viljandimaa lehele Sakala.

Praegu on suurim lõhe see, et kolmikliidu omavaheline jõuvahekord on klaarimata. See mõnisada või mõni tuhat häält, mis Isamaaliit oma valijatelt rohkem sai kui koalitsioonipartnerid, jääb paraku väheks, et liidrikohta teistelt niisama nõuda.

On aga siiski üllatav järjekindlus, millega Mart Laar, Siim Kallas ja Andres Tarand ajakirjanduses igal võimalikul juhul rõhutavad, kui üksmeelne kolmikliit on. Ometi pudenesid esimesed värvitükid sellelt üksmeelsuse koondportreelt täitevvõimu valdkonnas juba enne, kui valitsuse istungiruumi toolid uute istmike alla jõudsid soojaks minna.

Ametlikult, tõsi, oli otsus maavanemad valituse istungitelt ukse taha heita üsna üksmeelne. Kuid Laar, kes ise oli 1992. aastal valitsusjuhina selle ukse maavanematele avanud, pidi nentima, et tegemist oli Reformierakonna nõudmisega, millega tema väga päri ei olegi.

Vaevalt aga seegi Laarile väga meeltmööda on, kui ta valitsuse juhina selliseid kommentaare edaspidi sagedasti andma peaks hakkama. See tunnistaks, et Mart Laar on vaid peaminister kellegi teise valitsuses.

Parim võimalus koalitsiooni omavahelise jõuvahekorra klaarimiseks on mõistagi erakorralised parlamendivalimised. Sobivaim lahendus seda saavutada on tõenäoliselt selline, et valitsus astub mõne tühise põhjuse tõttu tagasi. President pakub seejärel valitsuse moodustamist inimesele, kellelt loodetakse, et ta sellega hakkama ei saa.

Suursoosik sellisesse ossa on Edgar Savisaar: riigikogu valimised võitnud partei juht, kes on korduvalt toonitanud, et just tema peaks kokku panema Eesti valitsuse. Samas on ta isik, kelle erakonnaga ükski praegune koalitsioonierakondadest valitsust teha ei soovi. Selleks olevat erimeelsused ja kogemusele toetuv antipaatia liiga suured.

Kuigi president Lennart Meri Savisaarele valitsuskeppi kohe pärast riigikogu valimisi ei pakkunud, ei ole viimasel paslik valitsuse moodustamisest ka näiteks eelmisele ebaõnnestumisele viidates keelduda.

Tundub, et president arvestas Keskerakonna juhti esiti kõrvale jättes teadlikult võimalusega, kuidas IX riigikogu võimalikult valutult ja lihtsalt laiali saaks minna.

Sellest lähtuvalt võib oletada, et just Edgar Savisaar viib taasiseseisvunud Eesti esimeste erakorraliste parlamendivalimisteni.

Usutavasti juhtub see veel praeguse presidendi ajal ehk enne 2001. aasta sügist. Seejuures pigem varem kui hiljem, sest vaevalt soovib ükski valitsusparteidest, et valijad neis pettuda jõuaksid ning liidri selgitamine nad võimupirukast hoopiski ilma jätab.

Hetkel kuum