6 mai 1999

Austraalia ja Hispaania veinipidu Tartus

Viiendat korda peetud konkursi reglemendi järgi tegid võistlusveinide osas valiku maaletoojad, valikut hinnanud Zhürii koosnes seevastu sõltumatutest asjatundjatest, kelle pädevus ei tohiks ka kiuslikus veinikaupmehes kahtlusi tekitada. Liivimaa Veini ehk profikategoorias võisid osaleda kuivad viinamarjaveinid, mille laohind käibemaksuta ei ületa 100 krooni.

Liivimaa Rahvaveini osas langetas otsuse arvukas ning samaaegsetest tudengipäevadest johtuvalt nooremapoolne publik, kes sai mõõduka piletiraha eest hinnata kuivi ja magusaid veine, mille hind jääb poes 50 ja 80 krooni vahele. Mil määral konkreetse rahva arvamus Eesti tegelikku keskmist maitset esindab, jääb saladuseks. Viimase aja kohalik müügihitt, Ungaris toodetud Gruusia poolmagus jook igal juhul võitu ei saanud.

«Enamikku profiklassi veinidest võib julgelt nimetada väga heaks,» iseloomustas konkursante võistluse üks algatajaid Raivo V. Raam Tartu veiniklubist. Prantsuse eksklusiivsed mõisaveinid on loomulikult veelgi paremad, kuid kindlasti mitte viis-kuus korda, nagu sellevõrra kõrgem hind eeldaks.

«Teatud piirist alates muutub asi snoobitsemiseks ning kitsa ringi pärusmaaks. Vein on siiski ennekõike rahvajook,» leiab Raam, kes välismaal käies alati veini kaasa toob. «Millegipärast leiab mujalt normaalse hinnaga head veini palju kergemini kui Eestist,» iseloomustab veinisõber olukorda meie joogikauplustes.

Veinide hindamine on üldjuhul subjektiivne tegevus, mingit sajaprotsendiliselt tõele vastavat pingerida pole võimalik koostada. Seda enam, et nii mõnedki maaletoojad puudusid. Näiteks polnud võistlustules ühtki California veini, samuti esindas maailma kuulsaimat veiniriiki Prantsusmaad vaid mõni üksik jook.

Kokku olid maaletoojad sel aastal ööklubi Manhattan laudadele sättinud 51 veini, neist võistles profiklassis 25. Aja kokkuhoiu ning maitsevõime säilimise huvides piirdus selle loo autor vaid profiklassiga. Kui ajakirjanike ja maaletoojate laudkond sai veini enne mekkimist ka vaadata, siis ametliku Zhürii lauda pudeleid viia ei lubatud. Eksperdid testisid «pimedalt», veini nime ja marki teadmata.

Kes vähegi veinidega kokku puutunud, see ei suuda hoiduda geograafilistest ja viinamarjasortidele rajanevaist eelistustest. Endiste sotsmaade joogid on ju hinna-kvaliteedi suhet arvestades üsna korralikud, kuid hea ja paraku kallim «hispaanlane» tundub mingil põhjusel parem. Kuivõrd rämpsveini toodetakse kõikjal maailmas, ka Hispaanias ja Austraalias, Prantsusmaast kõnelemata, siis annab joogi kvaliteedi kohta õige pildi ennekõike pimedegustatsioon.

Erilisi üllatusi võistlusveinid ei pakkunud. Nõutusega segatud elevust tekitasid vaid paar jooki Bulgaaria Pomorje piirkonnast, mis maksavad ühe Zhürii liikme sõnul Balti jaama putkas 40 krooni pudel. Ilmselt oli tegu korraldajate näpuveaga, kuivõrd võistluse eesmärgiks on siiski veinide, mitte nende hinna-kvaliteedi suhte reastamine.

Valgete veinide hulgas on jäme ots libisenud kindlalt Uue Maailma veinide kätte, mistõttu näiteks Austraalia korraliku tootja (Hardy's, Lindemans, Jacob's Creeki piirkond) jooki ostes ei pea veinisõber pettuma. «Uued veinitootjad annavad tooni,» kinnitas GPR Eesti OÜ müügijuht Rein Aksalu, kelle hinnangul on rahva maitse viimaste aastatega paranenud, mis omakorda motiveerib maaletoojaid hankima magusa rahvaveini kõrval üha enam ka kvaliteetset kraami.

Zhürii liige Heldur Pedajas tunnistas, et esikolmikus kais väga tihe rebimine. «Võistluses osalevate firmade hulgas hakkab kujunema teatud selgus. Veine oli sel korral küll varasemast veidi vähem, kuid see-eest oli tase ühtlasem ja kõrgem.»

Kui valge veini osas vallutas poodiumi Austraalia, siis punaveinide hulgas sai sama tükiga hakkama Hispaania. Sealt pärineb ka kultusveini staatusesse tõusma hakkav Masia Bachi Cabernet Sauvignon, mille eri aastakäigud on Liivimaa Veini konkursi võitnud kolm aastat järjest. Joogi jõulise värvi ja aroomi taga on tasakaalustatud parkainerikas märjuke, mis nõuab enda kõrvale mehist lihatükki või sama tugevat juustu.

Võiduveini maaletooja ASi Prike tootejuhi Rein Kasela hinnangul räägib mitmekordne võit veini stabiilsest kvaliteedist. Võiduvein on pälvinud positiivset vastukaja ka muu maailma ajakirjanduses.

«Võitjatiitel on loomulikult aidanud kaasa sellele, et vein hästi müüb,» märkis Kasela.

Veinivõistluse saamisloo taga on huvitav intriig: viis-kuus aastat tagasi määrasid mõned Tallinna ajakirjanikud isekeskis kindlaks Eestimaa parima veini. Tartu meestel oli asja kohta oma arvamus ning nii tekkis idee organiseerida võistlus. Et Eestimaa nimi oli juba ära kasutatud, läks käiku Liivimaa.

Korraldajate hasart ning publiku ja maaletoojate huvi lubavad ennustada, et tuleva aasta aprilli viimasel päeval hakatakse Tartus taas veine pingeritta panema.

Autor: Olari Koppel

Hetkel kuum