Vaese valge, rikka rumala

Vanasõnade süsteem on targalt selline, et on parajasti nii ühtepidi kui ka teistpidi väiteid, sest tegelikkuses on ju nii ühte- kui teistpidi olukordi. Vastupidiselt sellele suurele tarkusele oli majandusteaduse häda viimaste aastakümneteni selles, et väga raske oli teoretiseerida heast, kuid siiski vaesest majandusest või halvast, kuid ikkagi rikkast majandusest. Ikka oli rikas parem. Nüüd on lõpuks ka majandusteoreetikud jõudnud niikaugele ehk päris vanasõnatarkuse tasemele, et on võimalik teooria heast vaesest ja halvast rikkast majandusest ja ka vastupidi.

Viimastel aastatel on maailma majandusteadus oluliselt liikunud nn uue institutsionalismi suunas ja seotult eeskätt Douglas Northi nimega. Ja mitte ainult maailma oma: nii on meiegi kahe suurima ülikooli majandusteaduskondade dekaanid Alari Purju ja Jüri Sepp viimastel aastatel institutsionaalökonoomika innukad harrastajad. Need härrad peaksid teadma, millise kivi all urgitseda.

Institutsionaalökonoomika seisukohalt on majanduses kõige olulisem majandussüsteem ehk majanduse institutsioonid (mehhanismid, reeglid, seadused, statuudid, organisatsioonid, instrumendid jne ning nende usaldusväärsus ja reputatsioon). Teooria põhiväide on: majandus on nii hea, kui head on selle majandusinstitutsioonid, seejuures olgu see majandus muidu kas puruvaene või püstirikas. Viimased asjaolud võivad olla tingitud väga mitmetest antud majandusest mittesõltuvatest asjaoludest (ülemaailmsetest majandustsüklitest, elanikkonna liiga heterogeensest etnilisest struktuurist, vähesest inim- ja looduspotentsiaalist, kiuslikest majandusnaabritest, kliimast, sise- või välispoliitilisest ebastabiilsusest, äsja möödunud okupatsiooni tekitatud majanduskahjudest).

Institutsionaalökonoomika üks kõige viimasem ja rafineeritum teooria on Israel Kirzneri formuleeritud nn koordinatsiooniline kriteerium («Coordination as a Criterion for Economic «Goodness»» -- Constitutional Political Economy, 1998, 298--301).

Kirzneri kriteeriumi järgi on majandussüsteemi funktsiooniks eeskätt agentide tegevuse koordineerimine ja seega on hea majandus see, kus koordineerimine on hea, ning halb majandus on see, kus koordineerimine on halb, ceteris paribus. Seejuures olevat agentide koordineerimise kvaliteeti võimalik objektiivsemalt mõõta kui agentide kasulikkuse taset vm subjektiivset näitajat, millele tuginevad traditsioonilisemad teooriad.

Selle kriteeriumiga vabaneb majandusteooria kahest suurest ebameeldivusest. Kaob vajadus paljudiskuteeritavate nn isikutevaheliste kasulikkuse võrdluste järele ja, teiseks, majandusteadus vabaneb lõpuks ometi liigsest seotusest majanduse ainelise sfääriga. Niisiis, näiteks lihtsustatult, puhas Adam Smithi nähtamatu käe majandus ehk koordineerimine ainult tasakaaluhindadega võib olla kas parem või halvem riikliku interventsiooniga majandusest ainult sõltuvalt sellest, kas see käsi üksi kindlustab antud tingimustes parema või halvema majandusliku koordineerituse. Ja mitte sõltuvalt sellest, kas majanduse aineline olukord juhtub ühel või teisel juhul olema parem või halvem. Koordineerituse taset võib kaudselt hinnata ka pankrottide sagedusega.

Parem koordineerimine ei ole aga midagi muud kui iga agendi võimalus täpsemini teada seda, mida teevad teised agendid, kui tema teeb nii, ja mida teeksid nad siis, kui tema teeks naa. Parem koordineerimine ei ole tingimata seotud agentide suurema kuulekusega, kuid on seoses majandusliku informatsiooni hajutatuse ning privaatsusega alati seotud agentide suurema otsekohesuse ja aususega ning nende tegevuse suurema läbipaistvusega. Siit moraal: paremaks koordinatsiooniks tuleb agente eeskätt premeerida (trahvida) aususe (ebaaususe) eest.

Niisiis, nüüd võime majandusteooriaski rääkida kasvõi vaesest ja valelikust majandusest, samuti nagu rikkast, kuid ausast majandusest. Või vastupidi.