Eelarveväiklus -- poliitikaelu keskpunkt

Kevadise poliitikaelu keskpunkt on väitlus säästueelarve üle. Hoolimata teatud teatraalsusest selle menetlemisel, ei ole see protsess Eesti poliitikaelu rikastanud.

Ametisse asunud valitsuse esmane ülesanne oli valimiste eel ülepaisutatud eelarve kulutuste poole kärpimine vastavalt tegelikele oodatavatele laekumistele ning sellega rahvusvahelistele finantsringkondadele positiivse sõnumi saatmine uue valitsuse vastutustundlikust eelarvepoliitikast. Säästueelarve puhul on kulutuste kokkuhoid pea samatähenduslik sellest lähtuva sõnumi mõjuga, sest majandus opereerib mitte ainult oleva, vaid ka oodatavaga. Koalitsiooni poliitikud nõustusid valitsuse sellise lähenemisega ja suunasid oma jõu seadusloomega tegelemisele. Opositsioon seevastu nägi eelarvekärbete vastu võitlemises võimalust poliitilise kapitali teenimiseks ning asus säästueelarve menetlemise asemel juntima (venitama).

Opositsiooni põhisõnum koalitsiooni poliitikutele on pidevalt olnud soov ühiseks aruteluks ja kaebuseks nendele läbirääkimiste puudumine. Samal ajal on opositsiooni tehtud ettepanekud lisaeelarve menetlusse omavahel vastuolus ning eeldavad maksude üle- mitte alalaekumist.

Opositsioonil on õigus nõuda enda seisukohtade arutamist riigieelarve menetlemisel riigikogus, sest raha kasutamise otstarbekuse üle otsustamine on rahva poolt valitud esindajate õigus ja kohustus. Praeguse arutelu objekt aga on negatiivne lisaeelarve, mitte regulaarne eelarve ja see piirab seadusandja tegevust.

Riigi operatiivset juhtimist teostab teatavasti täitevvõim ja negatiivse lisaeelarve eesmärk pole mitte maksumaksja raha jagamine, vaid kulutuste kärpimine vastavuses laekumistega.

Riik ei ole küll aktsiaselts, kuid kindlasti muutub asi selgemaks, kui tuua paralleel suure ettevõtte juhtimisega. Võtame olukorra, kus aasta keskel majandusnäitajad halvenesid oluliselt võrreldes prognoosidega.

Kui rahulolematus tuleneb tegevjuhtide juhtimisvigadest, siis vahetatakse välja juhatus. Kui rahulolematu ollakse ka nõukogu tööga, siis võib aktsionäride üldkogu välja vahetada ka nõukogu. Aga ka uus juhatus ja nõukogu töötavad oma pädevuse piires, mille alus on usaldus üksteise vastu.

Riigi tasandil on rahvas oma usaldamatust eelnevate juhtide ja juhtimisega juba näidanud. Vahetunud on nii riigikogu kui ka vabariigi valitsus. Nüüd tuleb mõlemal lasta tööd teha ja mitte sellele vastu tegutseda. Keskerakonna ja EME fraktsiooni taotlus ennast riigi operatiivjuhtimisse vahele segada näitab nende ebapädevust riigi toimimisloogikast arusaamisel.