Meie mees Hongkongis

Eiko Priidel alustas oma praeguse tööandja juures 1993. aastal, kui Soome firmal, mis enne JOT Automation Groupiga liitumist kandis nime CAF, oli Tallinnas vaid kuuest inimesest koosnev esindus. Aasta tagasi, kui juhtkond otsustas moodustada Aasias oma hooldus- ja müügiesinduse, langes valik selle asutamiseks Priideli peale.

Nüüd töötab noormees juba aasta Hongkongis ning tema ülesandeks on toodangu hooldus, müügitugi ja inimeste koolitus Hiinas, Indias, Koreas, Malaisias, Taiwanis, Filipiinidel, Austraalias ja Jaapanis. «Turg kasvab väga kiiresti ja me oleme selle aastaga väga palju ära teha jõudnud,» kasutab mees tagasihoidlikult meie-vormi, ehkki töötab praegu selles keerulises piirkonnas päris üksinda.

Abikaasa, kes sõitis Hongkongi mehele järele eelmisel sügisel ja nüüd suveks sealse kuuma käest Eestisse pages, on mehe pideva lennusolekuga leppinud. Kuumus on seal praegu tõesti tappev, leiab Eiko Priidel, kel töö tõttu enamiku ajast musta ülikonda kanda tuleb.

Ülikond peab ärikohtumistel alati seljas olema ja just nimelt must, muidu ei võeta sind tõsiselt, teab ta kõnelda. Nõnda käib lipsustatud eestlane 35kraadises niiskes kuumuses kahe kohtumise vahel kauplustes konditsioneeritud õhku hingamas.

Eestist nii erinevasse keskkonda minek polnud sugugi kerge. Suurem osa hiinlasi ei oska inglise keelt, kultuuri- ja usutavadega on aga hoopis raske harjuda.

«Kohati tundub, et loogilist mõtlemist seal eriti ei kasutata, selle asemel usutakse endeid ja küsitakse papilt nõu,» räägib Eiko Priidel. «Võib juhtuda, et äri jääb katki sellepärast, et sa lihtsalt ei meeldi partnerile või tundub talle, et sa tood halba õnne.» See sunnib Euroopast tulnud ärimeest iga oma sõna ja liigutust tähelepanelikult jälgima. Keeruliseks teeb firmaesindaja elu seegi, et hiinlased püüavad lõpuni teha nägu, et saavad ise hakkama ja paluvad abi alles viimases hädas.

Priidelid elavad Hongkongi saare ühes tornmajas 24. korrusel neljatoalises 80 ruutmeetri suuruses korteris. Korteriüür on lepingu järgi saladus, kuid tavaliselt tuleb selles piirkonnas samasuure korteri eest loovutada 65 000--75 000 Eesti krooni kuus. Perepea ütleb, et tal on päris hea tööleping, millega jõuab korteriga seotud kulutusi kanda ja muudegi olmemuredega toime tulla.

Puhkama plaanib pere tänavu Austraaliasse minna. Autot pole soetanud, sest esiteks on need seal kallid ja teiseks pääseb kõikjale kerge vaeva ja vähese raha eest ühissõidukite abil. Suurematel majadel on koguni oma väikebuss, mis viib soovijad kesklinna iga kümne minuti tagant.