Tiit Elner • 15 juuli 1999

Eesti merepõhi ootab avastamist

Sukelduja Kaido Peremees näitab videoekraanil üle saja aasta tagasi Lohusalu lähedal uppunud auriku Fennia pardal leiduvat. Hõljuvast mudast eristub laeval olnud kaup -- väikesed portselanvannid, punase klaasiga petrooleumilambid. Laev tõi Tallinna tollast moodsaimat fotovarustust, kuid ei jõudnud tormis pärale ja lebab seni 42 meetri sügavusel.

Eesti meremuuseumi allveearheoloog Vello Mäss meenutab, et iseseisvuse algusaastail üritas üks toonane turvaärimees koostöös soomlastega organiseerida tulusat, välismaalastele suunatud sukelturismi Eesti vetes leiduvaile laevadele.

Üritus lõppes valitsuse määruse vastuvõtmisega, mis lubab välisriikide kodanikel Eestis vrakkidele sukelduda ainult ametlike teadusuuringute käigus. Mässi sõnul ei olnud ärimees siis lihtsalt mõistnud, et tegu on ajalooväärtustega, ning hiljem suhtus ta piirangusse mõistvalt.

Soomes ja Rootsis on merepõhi kümnete tuhandete huviliste poolt palju enam läbi uuritud kui Eestis ja veealustel suveniiriküttidel läheb üha raskemaks.

«Tänu looduslikele oludele, aga eelkõige Vene piirivalvele on meie rannikumeri tõeline muuseum,» ütleb muinsuskaitseinspektsiooni arhitektuurimälestiste peainspektor Ants Kraut, kes huvilistele vrakisukeldumiseks lube välja annab.

Sellel aastal on vrakisukeldumiseks luba antud peale meremuuseumi uurijate veel viiele eraisikule. Need on mitmekülgne äritegelane Viktor Siilats, tema poeg Keith Siilats, veespordiäris tegev Paap Kõlar, tema tütar Kelli ning tuukrifirma juht Kaido Peremees.

Loaga võib vrakke otsida, vaadelda ja pildile võtta, eraviisilistel sukeldujatel on esemete ülestoomine keelatud. Kindlasti on aga nii mõnigi laevakell leidnud tee kellegi kaminaservale, arvab Mäss.

Galerist Shifara Hindreksonile pole viimastel aastatel merepõhjast pärit väärtusi müüa pakutud. «Siin ei ole mõtet müüa, kuna läänes saab paremat hinda. Ülesostjad käivad ringi kogu Ida-Euroopas,» räägib galeriiomanik.

Hindrekson tõi mereleidude potentsiaalse turuna välja USA siseosariigid. Oma sõnul ostis ta 1990. aastal vana laevakahuri ja kinkis selle ajaloomuuseumile. Hindreksoni hinnangul oleks 1688. aastast pärit, vahepeal küll maa peal seisnud kahuri hind välismaale müües olnud ligi 200 000 krooni.

Loata aardekütid teevad Mässile meelehärmi: «Ise midagi halba soovimata võetakse kaasa just need esemed, mis võimaldaks meil laeva identifitseerida -- nimesildid, laevakellad ja muu taoline.»

Lihtsaimad seadmed, millega uppunud laeva peale võib sattuda -- kajalood ja asukoha fikseerimiseks vajalik satelliitnavigatsiooni seade -- maksavad kokku ca 20 000 krooni.

Proffidel on korralikumad seadmed. Kaido Peremees näitab 200 000 krooni maksvat sonarit, mis võimaldab jälgida merepõhja 200 meetrit mõlemal pool laeva ning huvitava objekti ilmumisel pilti suurendada. Ajaloolase haridusega elukutseline sukelduja Peremees on käinud 40-l Eesti vetes uppunud laeval, suurim sügavus on olnud 67 meetrit.

Hetkel kuum