Ka 2009. aastal saab Äripäeva lehitseda

Üks tulevikuvisioon võiks välja näha selline, et kõigil inimestel on kodus Interneti püsiühendus ja lehti loetakse vaid veebiversioonidest. Trükitööstusest kui tööstusharust ei mäleta keegi ammu enam midagi. Paberil ajalehti saab soovi korral ainult muuseumis vaatamas käia.

Tehnoloogilises ja ratsionaalses mõttes pole paberkandjal tõesti mingit perspektiivi. Paraku ei ole inimene ratsionaalne. Pigem on ta hoopis konservatiivne. Harjumuse jõud on suur ja nii tahame ka edaspidi lehte, mida saab peos hoida ja tugitoolis istudes lehitseda. Paberkandjal lehel on ka ühiskonda hoidev roll -- näiteks on ilma paberil leheta suhteliselt keeruline tekkima selline asi nagu üldine jututeema. Paberajaleht pakub ka üllatusi -- lugusid, mida lugeja ei oska otsida, aga etteantult loeb läbi küll.

Tehnoloogia areneb tihtipeale kiiremini, kui me arvame. Samas, kui inimene jõudis Kuule, räägiti, et kohe-kohe on järgmine sihtpunkt Marss. Seni pole inimese jalg sinna astunud. Trükiajakirjanduse kadumist ennustati ka siis, kui tuli raadio, ja raadio kadumist, kui tuli televisioon. Kõik kolm eksisteerivad kõrvuti.

Tõsi, kümne aasta pärast ilmuva ajalehe sisu, ülesehitus ja vorm on tõesti muutunud. Klassikalises mõttes ajalehetoimetuse asemel on toimetajate keskus. Reportereid-ajakirjanikke palgal ei ole. Nemad töötavad kodus ja müüvad oma toodangut toimetustele.

Lehest ei leia enam ilma taustata uudist. Fakti paiskamine avalikkuseni on veebiväljaannete pärusmaa, kust nad siis kiirete online-uudistena lugejani jõuavad. Leheuudised on kommenteerivamad, analüüsivamad. Leht muutub personaalsemaks.

Kümne aasta pärast on Eestis koos Internetiga üles kasvanud ärimeeste põlvkond, kes toimunud sündmused-faktid online'is kättesaanuna seab ennast mugavamalt tugitooli, viskab jala üle põlve ja võtab kätte roosal paberil Äripäeva, et sealt sündmuste tausta, seletusi, tõlgendusi, kommentaare ja analüüse ammutada.