Majandusmüür keset riiki

1. juulil 1990 moodustas Lääne-Saksamaa Saksa Demokraatliku Vabariigiga valuutaliidu ning idasakslased said oma idamargad vahetada D-markade vastu kursiga 1:1, ehkki turukurss oli 4--4,5 idamarka. Selle otsuse tegi Saksa kantsler Helmut Kohl ning vastu olnud Saksa Liidupanga president Karl-Otto Pöhl lahkus protestiks ametist. Algas osside tarbimispidu, eelisostuks oli läänesakslaste pruugitud auto.

3. oktoobril 1990 Saksamaa taasühines ja kaks kuud peetud esimestel ühistel valimistel pärast 1933. aastat lubas kantsler Kohl majanduse õitsengut, ilma et oleks vaja makse tõsta. 1991. a tõsteti järsult idasakslaste palku, mis oli poliitiline otsus, et vältida massilist väljarännet läände, sest piir oli lahti ja osside palk moodustas ainult kolmandiku wesside omast. Sellele vaatamata kolis 1990. aastatel ligi 1,9 miljonit ossi läände.

Palgatõus halvendas tööstuse konkurentsivõimet, kuid tänu kasvanud tarbimisele suurenes Lääne-Saksa sisemajanduse kogutoodang (SKT) aastail 1990--1991 5% aastas. Helmut Kohl pidi oma maksulubadust murdma: läänesakslastele kehtestati 7,5% suurune «solidaarsusmaks» Ida-Saksa toetuseks, kaks korda tõsteti käibemaksu ja suurenes ka sotsiaalmaks -- kõik see pidurdas majanduskasvu ja halvendas Lääne-Saksa firmade konkurentsivõimet. Selle tagajärjel kadus 1990. aastatel Lääne-Saksa tööstuses 1,7 miljonit töökohta.