Kindlustuse mainet tõstaks ombudsman

Aare-Matti Inglist, Amicor Kindlustusõigusbüroo juhataja, soovitab kindlustusklientidel rohkem pöörduda kohtu poole oma õiguste kaitsmiseks (ÄP 20.01 ?Kindlustusinspektsioon uppujaid ei aita»).

Oleks ime, kui õigusbüroo juhataja midagi teist soovitaks, eriti kui seisukoht lõpeb sõnadega «Tegelikkuses jõuavad nördinud kliendid varem või hiljem ikkagi asjatundliku juristi jutule või lepivad kaotusega». Asjatundlikke juriste on leida büroost Amicor, saan jutu sisust aru.

Loodetavasti ongi nii, ja tõepoolest on ka juhtumeid, mida peab kohtu kaudu või abil lahendama. Ma ei ole sealjuures üldse kindel, et õiglus saab jalule seatud. See praktika, millele Inglist vihjab, et «Euroopa ja USA kohtupraktikas... on kindlustuse pinnal tekkinud küsimustes väga suur osakaal ...», tugineb saja või rohkema aasta jooksul väljakujunenud tavadele, arusaamadele, tõlgitsemistele ja kogenud kindlustusjuristidele.

Seda praktikat meil ei ole ja võtab veel kaua aega, kuni meie, ka kohtunike kõikidel instantsidel, arusaamad kindlustusest muutuvad selgemaks. Sellest tulenevalt olen skeptiline õigluseotsimise suhtes kohtu kaudu.

Mis puutub aga kriminaalasjadesse, s.o kindlustuspettused, kuuluvad need automaatselt kohtukäsitluse pädevusse. Aga see on teine jutt ja kindlasti pole mõeldud juhtude hulka, kus on vaja «asjatundliku juristi» tarka juhendust. Kui klient on piisavalt võimekas, muretseb ta endale sellise abi niikuinii.

Kindlustusinspektsiooni ülesannete hulka ei kuulu tõepoolest kahjuküsimuste lahendamine.

Inspektsiooni ülesanne on laiem -- valvata, et kindlustusseltsid on majanduslikult piisavalt jõulised ja tehniliselt pädevad, et täita kohustusi, mis nad kindlustuspoliisi müües enesele võtsid. Selleks pole inspektsioon ei seaduselt ega ka ministreilt (nt rahandusminister) piisavalt tuge saanud.

On lastud tekkida grupeeringutel, nagu hiljutised pankrotivägilased (AB Grupp). Et inimesed inspektsiooni poole pöörduvad, tuleneb sellest, et neil pole kusagile mujale minna.

Kindlustusel peaks olema vahekohtuniku institutsioon, mis on kõigi osapoolte poolt respekteeritud ja mis annab hinnanguid põhimõttelistes küsimustes, juhendiks kindlustuse hea tava, seaduse ja kindlustustingimuste süntees.

Formaaljuriidiline lähenemine ei lahenda subjektiivseid probleeme selliselt, et otsusega lepitakse ka pikema aja jooksul. Vähem formaalne lähenemine võib koguni suhteid parandada.

Sellise vahekohtuniku või ombudsmani vajadust arutatakse kindlustusringkondades. See aitaks ka kindlustuse mainet parandada. Kindlasti ei võta aga ombudsman kindlustusjuristidelt leiba ära, pigem lubab neil fokusseerida end õigustatud kohtuasjadele.