Kala meelitab mehi jäätantsule

Homme keskpäeval astub Pühajärve jäisele kaanele ligi kaks tuhat kalameest. Üks osa neist võtab üritust kui meelelahutust, teine osa läheb aga välja kindla eesmärgiga võita enesele auhind.

Pühajärve kalapidu on talvine massüritus, mis kõrgendab vererõhku kõigil neil, kes korraks seal ise ära käivad ning asja oma silmaga üle vaatavad.

Täiesti külmaks ei jäta see üritus kedagi.

- Pühajärve kalapeo korraldaja Risto Vuorinen ütleb, et idee korraldada Lõuna-Eestis suur kalapidu pärineb soomlastelt. Nende iga-aastane kalavõistlus Miljoonapilkki on väga populaarne ning eelmisel aastal asus õnne proovima ligikaudu 23 000 kalameest. Sellist inimmassi Eestis küll oodata ei ole, kuid Vuorinen on kindel, et 2000--3000 osavõtjaga Pühajärve kalapidu on Eesti tingimustes üks suuremaid sellelaadseid meelelahutusüritusi.

Vuorinen ütleb kriitikat tegevate inimeste kohta, et nii palju kui on erinevaid inimesi on ka erinevaid arusaamu. «Kindlasti pöörame iga aastaga järjest rohkem tähelepanu võistlusreeglitest kinnipidamisele ning karmistame kontrolli eksijate osas,» lausub soomlane veenvalt.

Kalade kaalumise kohta ütleb Vuorinen, et sel aastal on parima võistkonna väljaselgitamiseks välja töötatud uus süsteem, mida enne võistlusi ei avaldata. «Kui me sellest varem ajakirjanduse kaudu juttu teeme, on kindlasti neid, kes leiavad mingi kavaluse, kuidas auhind endale võita.»

Ühes on aga Vuorinen veendunud: «Üritus on eelkõige suur perepidu ja tasemel show».

- Tallinnast pärit Rauno Tuul võtab sel aastal Pühajärve kalapeost osa kolmandat korda. Esimesel aastal võistles noormees üksinda, eelmisel aastal meeskonnavõistluses. Sel aastal loodab Tuul samuti meeskonnaga kaasa teha, kuigi ürituse korraldaja Risto Vuorinen ei taha poissi enam Pühajärve ligidalegi lasta. Keelamise põhjuseks on Rauno Tuule tehtav kriitika ürituse korraldajate suhtes, mille ta avalikult ka internetti üles riputas. Põhjusi, miks Tuul rahul ei ole, on mitu.

«Meenutame esimest aastat,» ütleb ta. «Olin tollal võistleja, kellele langes õnn tõmmata esimesena märgistatud kala. Hiljem naeratas õnn veel kahele kalamehele. Kuna auhinnale pretendeerivaid kalamehi oli kolm ning auhindu samuti kolm, polnud sugugi keeruline otsustada, kelle vahel need jagatakse. Toimis loosisüsteem. Üks sai auto, teine mobiiltelefoni ning mina võitsin spinningu. Kui ma auhinnale poodi järele läksin, anti mulle 250 krooni ja kogu lugu. Pärast etteheiteid ja pikki telefonikõnesid korraldajale kandis Vuorinen mulle üle veel 400 krooni. Niipalju siis auhinnast.»

Teisalt leiab Tuul, et ka parima meeskonna väljaselgitamiseks tuleks leida parim moodus. «Võistkonnad ootasid eelmisel aastal tundide kaupa ühe kaalu taga, et saaks oma kalad ära kaaluda.

Kokkuvõttes leiab aga Tuul, et üritus on vajalik ning traditsiooni peab elus hoidma. «Ilma selle peota muidu küll niipalju kalamehi kokku ei saaks.»