Suncor lubab päikest põlevkivikeemiasse

Ilma suurema avaliku kärata -- uut liikumist meie tuhamägede kandis on märgata juba eelmisest suvest -- on Eestisse tulekul 10miljardiline investeering põlevkivitööstusse. Kanada kompanii, nimeks Suncor, mille katsepolügoon asub Austraalias, tahab investeerida põlevkiviõli tootmisse.

Äripäev leiab, et valitsus alustagu kindlasti Suncoriga läbirääkimisi põlevkiviõlitehase rajamiseks.

Suncor kavatseb Eestis tootma hakata uudsel tehnoloogilisel meetodil, mida katsetatakse Austraalias ja mis pidavat olema parem kui meie senine ehk V. I.Lenini nimelise põlevkivikeemiakombinaadi tehnoloogia. Eelis seisneb maavara paremas ärakasutamises kui praegu.

Ettevaatlikuks muudab tõsiasi, et uus tehnoloogia pole end praktikas veel tõestanud. Akadeemik Endel Lippmaa sõnul kasutavad kanadalased ohtlikku seadet, mis võib plahvatada.

Seadme katsetusstaadium ning Lippmaa tõstatatud plahvatusoht ei ole läbirääkimiste alustamisel takistuseks. Pigem peab kõneluste käigus selguma, kas esitatud negatiivsetel asjaoludel on alust.

Kui projekt õnnestub, siis toob Suncor Ida-Virumaale vähemalt 300 uut töökohta, Eesti Põlevkivi koormus ja kaevurite vajalikkus kasvavad, suureneb põlevkivi vääristamine ja meie eksport. Pole ju saladus, et Eesti Põlevkivi suudab toota palju enam, kui Viru Keemia Grupp ja elektrijaamad praegu tarbivad. Variant on veel toota põlevkiviõli elektrijaamade kütteks, kuid niisuguse ahela kasutegur on ehedast põlevkivist väiksem.

Projekti juures on oluline, et Eesti riik väldib erinevate garantiide andmist ning projektis osalemist. Näiteks ei tohi anda välja vekslit, et Suncori toodetavat põlevkiviõli ostetakse riiklikku kütusereservi. Samuti ei tohi valitsus fikseerida Suncori põlevkiviõlitehasele tarnitava põlevkivi hinda. Lähiminevikust tulevad meelde valitsuse lubadused USA energeetikahiiule NRG Company'le, mis esialgsel kujul polnud Eestile kõige soodsamad.

Üks tõsine küsimärk on keskkonnakaitse. Tallinna tehnikaülikooli energeetikateaduskonna dekaani Enno Reinsalu sõnul on just keskkonnanõuded takistanud analoogsete projektide käivitamist. Kindlasti sisaldab aga hiigelinvesteering endas puhastusseadmeid, muidu tänapäeval asi läbi ei lähe.

Väliskaubanduse puudujäägi leevendamiseks peab Eesti tootma. Millele tasub mõelda, on näiteks põlevkivist bensiini tootmine. Võib-olla kolmekroonise liitrihinna juures see ei tasunud, küll aga tulevikus ähvardava 13 krooni juures. On teada, et põlevkivibensiini oktaanarv on madal, vähesel määral toodeti niisugust bensiini enne sõda ja nõukogude ajal. Kui oktaanarvu tõsta, nagu tänapäevased moodsad kütusekomponendid võimaldavad, võib asi ennast ära tasuda.