Vennad Voitkad:Me pole kurjategijad! (intervjuu Voitkadega)

Miks te ei tulnud metsast välja kui Eesti sai iseseisvaks?

Ülo:'Kui me oleksime sel momendil metsast välja tulnud, oleksime võinud lihtsalt kaduma minna. Tol ajal oli nii palju veel neid endiseid võimul, et me ei saanud neid usaldada.'Aivar:'Tahtsime kogu aeg metsast välja tulla, aga ühe pilguga inimesele ei ütle ju, kellega on tegu.'

Kuidas ennast metsas elades eluga kursis hoidsite?

Ülo:'Saime ikka natuke lehti lugeda ja raadiot kuulata.'Aivar:'Üldiselt oleme vähe kursis, mis toimub.'

Kuidas teil õnnestus end nii kaua varjata?

Ülo:'Alguses oli keerulisem, kui saime vanemaks ja targemaks, oli lihtsam. Nõukogude ajal oli selles mõttes lihtsam, et okupandile pole ju raske liiga teha. Oma inimestele ei taha liiga teha.'Aivar:'Eks me olime rumalad poisikesed alles, kui metsa läksime.'Ülo:'Kui Eesti Vabariik tuli, lasime end lõdvemaks. Sellest tuligi, et meid vahel taga aeti. Kui meil poleks ära kadunud eesmärk end varajata, poleks meid keegi kunagi kätte saanud.'Aivar:'Meil oli juba ükskõik, mis meist saab.'

Milline oli teie tavaline päev?

Ülo:'Hommikul tõusime üles, tegime süüa ja ega seal muud olnudki kui siis hakkasime kohe uut söömaaega ootama. Vaatasime, et suits kuhugi ära ei paistaks.'Aivar:'Kogu aeg pidime ju valvel olema, üks alustas ja teine lõpetas.'

Millest te metsas elades puudust tundsite?

Aivar: 'Puudust tundsime absoluutselt kõigest. Me oleme ju tavalised inimesed, loomulikult tundsime puudust ka pereelust.'

Mida te tavaliselt metsas sõite?

Ülo:'Põhiliselt sõime kartulit. Suviti aedvilja ja kala. Leiba saime harvemini.'Aivar:'Harva õnnestus mõnest poest saada konservi või vorsti.'

Kuidas te haigustele olete vastu pannud?

Aivar:'Jalad olid pidevalt paistes, lihased külmetanud. Hambad valutasid. Valuvaigisteid oli vastavalt võimalustele, vahel kannatasid niisama või ravisid küüslauguga.'