Vennad Voitkad:Me pole kurjategijad! (intervjuu Voitkadega)

Aivar Voitka nimetas ETVle antud intervjuus enda ja oma venna Üloga juhtunut kohutavaks tragöödiaks. Ülo Voitka kinnitas, et nad ei ole kurjategijad. Vennad põgenesid metsa rohkem kui 13 aastat tagasi nõukogude armee eest.

Miks te ei tulnud metsast välja kui Eesti sai iseseisvaks?

Ülo:'Kui me oleksime sel momendil metsast välja tulnud, oleksime võinud lihtsalt kaduma minna. Tol ajal oli nii palju veel neid endiseid võimul, et me ei saanud neid usaldada.'Aivar:'Tahtsime kogu aeg metsast välja tulla, aga ühe pilguga inimesele ei ütle ju, kellega on tegu.'

Kuidas ennast metsas elades eluga kursis hoidsite?

Ülo:'Saime ikka natuke lehti lugeda ja raadiot kuulata.'Aivar:'Üldiselt oleme vähe kursis, mis toimub.'

Kuidas teil õnnestus end nii kaua varjata?

Ülo:'Alguses oli keerulisem, kui saime vanemaks ja targemaks, oli lihtsam. Nõukogude ajal oli selles mõttes lihtsam, et okupandile pole ju raske liiga teha. Oma inimestele ei taha liiga teha.'Aivar:'Eks me olime rumalad poisikesed alles, kui metsa läksime.'Ülo:'Kui Eesti Vabariik tuli, lasime end lõdvemaks. Sellest tuligi, et meid vahel taga aeti. Kui meil poleks ära kadunud eesmärk end varajata, poleks meid keegi kunagi kätte saanud.'Aivar:'Meil oli juba ükskõik, mis meist saab.'

Milline oli teie tavaline päev?

Ülo:'Hommikul tõusime üles, tegime süüa ja ega seal muud olnudki kui siis hakkasime kohe uut söömaaega ootama. Vaatasime, et suits kuhugi ära ei paistaks.'Aivar:'Kogu aeg pidime ju valvel olema, üks alustas ja teine lõpetas.'

Millest te metsas elades puudust tundsite?

Aivar: 'Puudust tundsime absoluutselt kõigest. Me oleme ju tavalised inimesed, loomulikult tundsime puudust ka pereelust.'

Mida te tavaliselt metsas sõite?

Ülo:'Põhiliselt sõime kartulit. Suviti aedvilja ja kala. Leiba saime harvemini.'Aivar:'Harva õnnestus mõnest poest saada konservi või vorsti.'

Kuidas te haigustele olete vastu pannud?

Aivar:'Jalad olid pidevalt paistes, lihased külmetanud. Hambad valutasid. Valuvaigisteid oli vastavalt võimalustele, vahel kannatasid niisama või ravisid küüslauguga.'