27. juuni 2000
Jaga lugu:

Pärnu jõgi eraomandiks?

Pärnust on hiljuti riigikokku viidud senikuulmatu ettepanek: anda Pärnu jõe suue eraomanikule. Pärnu volikogu esimees, riigikogu liige ja ASi Pärnu Sadam nõukogu esimees Väino Linde soovib riigikogu kaudu seadustada olukorra, et Pärnu jõe suue võiks lisaks riigile või linnale olla ka eravalduses. See tsementeeriks Pärnus praeguse seadusevastase korra, kus erafirma Pärnu Sadam kogub jõesuudmes kõikidelt laevaomanikelt nii enda kui ka teiste firmade kaide äärde sõitmise eest kanalitasu kokku üle 10 miljoni krooni aastas.

Väino Linde ajabki tegelikult ainult üht asja ? Pärnu Sadama asja. Tema tegelik leivaisa paistab olevat mitte volikogu ega riigikogu, vaid Pärnu Sadam, mille suuromanik on ärimees Rein Kilk.

Kuna Pärnu linn on 41 osalusega Pärnu Sadama aktsionär ja Pärnu linnapea, isamaaliitlane Andres Sooniste ning linnavolikogu esimees, reformierakondlane Väino Linde kuuluvad Pärnu Sadama nõukogusse, on sadama lobitöö Pärnu linnavalitsuses väga head vilja kandnud.

Nüüd on ka riigikogu menetlusse võetud nn Linde seadusemuudatus, mis on teravas vastuolus asjaõigusseaduse mõttega. Riik või linn ei saa enda käest teiste valitsemise alla anda ei merd ega jõge. Laevaliikluse maksustamine munitsipaalomandis oleval veekogul on seadusevastane. Jõgi kui avalik asi peab olema igaühe jaoks vabalt kasutada. Sama meelt on ka veeteede amet.

Kui jõesuudme omanik oleks eraisik või -firma, kas omanikud siis tõesti vastutaksid sajaprotsendiliselt näiteks juhul, kui jõesuudmes upub nende süül laev? Kas omanikud pannakse siis vangi või maksavad nad oma taskust hiiglaslikke trahve? Kui vangi neid ei panda ja trahvi nad ei maksa, milles nende vastutus ülepea seisneks? Loomulikult ei saa riik või linn sellist vastutust eraisikutele üle anda.

Väino Linde ja Rein Kilk on muidugi viimse hingetõmbeni veendunud, et kui 1995. aastal reorganiseeriti munitsipaalettevõte Pärnu Sadam aktsiaseltsiks, siis toona Pärnu linna poolt ümber korraldatud äriühingusse aktsiakapitalina pandud nn sissesõidukanal (tegelikult süvendatud jõepõhi) on igavesest ajast ja igavesti piisav argument kõikidelt sadamasse sõitvatelt laevadelt raha kogumiseks.

Jõgi kui avalik asi ei saa olla tsiviilkäibes. Jõge ei saa kellelegi müüa või kinkida, seda ei saa aktsiakapitali osana kanda äriühingusse või anda teise isiku valdusse.

Pärnu Sadama arusaam, et Pärnu jõe suudmes saab asuda iseseisva asjana veel asi nimega kanal, on absurdne. Sadama loogika kohaselt voolab nende nn kanali peal linna jõevesi. Ühel päeval võiks ju näiteks Pärnu Sadam linnalt nõuda, et koristagu linn oma vesi nende kanalist.

Alates 1993. aastast on Pärnu Sadam kogunud suurema osa oma kümnetesse miljonitesse kroonidesse ulatuvatest tuludest ainult seetõttu, et selle omanikud ja vasallid teevad näo, et nad ei tunne või ei tahagi tunda seadusi. Kui seadused ei sobi, siis arvatakse endid olevat piisavalt võimukad ja jõukad, et teha endale omad sobivad seadused.

Arusaadav, et Pärnu Sadam ei taha mingil tingimusel loobuda sissevoolavast rahast. Pärnu linnakassa pole Pärnu jõe suudmest kogutud nn sissesõidukanali maksudest näinud pennigi. Väino Linde, kes pikka aega sõitis Pärnu Sadama poolt talle liisitud Volvoga, seadustaks sellise olukorra igaveseks.

Eesti Laevaomanike Liit, Eesti Metsatööstuse Liit, puidueksportöörid, Pärnu Väikesadamate Liit ja teised Pärnu jõe suudmes sadamateenuseid osutavad aktsiaseltsid on jätkuvalt väljendanud oma seisukohta, et Pärnu linnavõimud teevad põhjendamatuid piiranguid kõikidele teistele sadamatele Pärnu Sadama kõrval.

Jaga lugu:
Hetkel kuum