Kui on monopole, siis pole vaba turgu. Kui pole vaba turgu, siis pole vaba äri. Kui pole vaba äri, siis pole varsti üldse äri, vaid on Nõukogude Liit (NL). Firmas Nõukogude Liit kadus huvi firma äri vastu aktsionäridel (poliitbüroo liikmetel) ja tegelikult kadus ka nendel võimalus rikkamaks saada. Raha hulk arvetel saab suureneda, aga süüa ei saa rohkem, kui kõhtu mahub. Nemad said süüa...

Lihtsustasin veidi asjaolusid, kuid tegu pole paksu raamatuga endise NLi majandussotsioloogiast, -filosoofiast ja -antropoloogiast, vaid arvamusavaldusega meedias ilmunud kahtlustele mõne Eestis tegutseva monopoli suhtes.

Eesti Telefon (ET) sai ajutiseks monopoliks äritehingu alusel. Igale soovijale telefoniühenduse võimaldami-ne nõudis investeeringuid. Segasel pisiturul puudus mitte ainult igasugune garantii, vaid ka mõistliku prognoosi võimalus kapitalimahutuse tasuvuse ja äririskide kohta. ET sai tähtajalise monopoli sihtotstarbeliselt.

Kasumit ET toodab. Telefonijärjekorras on kümneid tuhandeid, sh Tartus üle tuhande potentsiaalse kliendi. Tartu olevat küll kolgas, kuid siinseid vasktraadi vedamise kulutusi ühe kliendi kohta ei saa siiski asetada samasse suurusjärku Pärnumaa üksikusse metsatallu traadi vedamise kulutustega.

Klienditeenistus korraldati ümber. Moodsad ruumid, järjekorraautomaadid. Eraklient ootab pool tundi juurdepääsu informaatorile. Arveid maksta ei saa. Aga teenindus on. NLis teenindati nii. NLis töötasid ettevõtlikud inimesed firmavarguse (riigivarguse) alal. Kuna turg ei toiminud, oli raske märgata, et kuskil on midagi lahti. Ma ei tea, kas ET palgal on inimesi, kes seda oskust oma monopolisti suhtes kasutavad. ET välismaised suuromanikud ei saa nõukogude inimestega hakkama (kuni konkurents puudub või regulatsioon ei sunni).

Eratelefone vajatakse ka äri tegemiseks. Kogemused eraklientidega hoiatavad: ETs võib miski olla mäda. Seda miskit saab peita tariifide tõstmisega. Kui poleks kasumit ja telefonijärjekordi, võiks see samm osutuda mõistlikuks. ET sai samas investeerida tänapäevase suurettevõtte ülesehitamisse ja ta saaks olla konkurentsivõimeline ka vabal turul.

Kuna turg mõjutab monopole piiratult, siis on avalikkuse (ja äri) huvides, et monopolide sundimiseks rakendatakse täiendavaid vahendeid. Hinnakontroll ja litsentseerimistingimuste seadmine on neist kõige lihtsamad. Ning riigil on täielik õigus üle vaadata lepingutingimusi ETga.

Kaabeltelevisiooni puhul on olukord mõneti sarnane ETga. Vaadakem vaid Tartus pakutavaid pakette ja võrrelgem neid televisioonilehtedes ilmuvate kavadega. Regulatsioonivahendite leidmine on siin keerulisem, aga lähtesituatsioon on sarnane ETga: ühel firmal on võrk ja tal on kas faktiline või seaduslik monopol. Ehk peaks reguleerijad hakkama esitama nõudmisi pakettide arvu ja sisu kohta?

Raudtee reguleerimine seisab alles ees. Analoogia traatsidega on ilmne. Sõita on vaja rööpaid pidi, aga kui rööpad kuuluvad ühele operaatorile, siis kuidas pääsevad juurde teised? Ei ole märgata asjalikku avalikku diskussiooni, et otsida avalikkuse huvides õigustatud lahendust sedalaadi probleemidele. Äri tegemine on ka avalik huvi (mitte lihtsalt minu äri, vaid igasuguse äri tegemine). Riik on avalikkuse huvide eest seisja seal, kus üksiktarbijate turukäitumisest jääb väheks. Ilma seadusteta, ilma riigita äri pole.