Vabaduse hinnaks on tahtlikud tapmised

?Võib öelda, et kõrge tahtlike tapmiste tase ongi hinnaks vabaduse ja kiire arengu eest,? tõdes tapmisuuringu koostanud Jüri Saar. Võrreldes ennesõjaaegse Eesti Vabariigi ja Nõukogude ajaga, on just 1990. aastatel olnud tahtlike tapmiste kõrgaeg. ?Nõukogude perioodil oli see näitaja madalaim, keskmiselt vaid 70 tapmist aastas,? ütles Saar.

Pärast taasiseseisvumist aga tapeti aina rohkem ning rekordini jõuti 1994. aastal, mil ise seda soovimata leidis otsa 365 inimest. 100 000 elaniku kohta teeb see 24,4 tahtlikku tapmist, mis andis Eestile 7. koha maailmas. Eestist kõrgema tasemega olid üksnes kolmanda maailma maad, paar kohta tahapoole jäi aga Venemaa (21,8 tahtlikku tapmist 100 000 elaniku kohta). Läti ja Leedu saavutasid vastavalt 14. ja 15. koha (14,7 ja 14,2).

?Sealt alates on toimunud pidev vähenemine, nii et käesoleva aasta esimesel poolel oli tahtlikke tapmisi 10% vähem kui eelmise aasta samal ajal,? ütles Saar. ?Näitaja paraneb, kuid Euroopa taustal on see ikkagi väga kõrge ? madalaks loetakse 3 tahtlikku tapmist 100 000 elaniku kohta, meil oli see 1999. aastal 13,9,? rääkis Saar.

Kui vaadata tahtlikke tapmisi koos katsetega 100 000 elaniku kohta, siis saavutas Eesti 1996. aastal Euroopa riikide hulgas 3. koha (18,4), eespool olid Venemaa (19,9) ja üllatuslikult Holland (19,0), Kuid kui katsed välja jätta, tõusid Eesti 2. kohale (14,7), Holland aga langes pingerea teise poolde (1,8).

Saare selgituse kohaselt võimaldab just tahtlike tapmiste hulk võrrelda kuritegevust riigiti. ?Kuritegude üldarv ei anna õiget pilti, sest see sõltub riigi seadusandja tahtest, registreerimise reeglitest ja paljust muust,? ütles Saar. Tahtlike tapmiste osas on mõnevõrra segadust tekitav vaid asjaolu, et osa riike arvestab statistikas hulka ka tapmiskatsed. Ajalooga võrreldes tuleb aga silmas pidada, et näiteks ennesõjaaegses Eestis moodustasid kuni 60% tahtlikest tapmistest abordid, kuna need olid ebaseaduslikud.