Välisinvesteeringute agentuuri direktori Agu Remmelga sõnul tooks euroliitumine Eestile aastas hinnanguliselt 1?3 miljardit krooni toetusi. ?Kuid miinuspoolele võiks kanda Eesti enda kohustused eurokassa ees, mis hinnanguliselt on 1 miljard krooni aastas,? tõdeb Remmelg, lisades kaudsed kulud ELi sotsiaal- ja tööjõupoliitika ning keskkonnanõuete täitmiseks, mis lisaks veel mõned miljardid. Remmelga hinnangul tähendab aga igasugune kulude kasv investeerimisaktiivsuse vähenemist.

Kuna ELiga liitudes on Eestis tehtud kõik olulised erastamisinvesteeringud ja kohaliku turu jagamise eesmärgil tehtud investeeringud, siis võib Remmelga hinnangul loota vaid investeeringuid ekspordile orienteeritud ja kõrgtehnoloogilistesse ettevõtetesse.

?Põhiküsimuseks investeerimisotsuse langetamisel on riigi konkurentsivõime, maine ja inimkapitali tase,? tõdeb Remmelg. ?Oleks ebaõige hõisata, et ELiga liitumine kahe-, kolme- või neljakordistab välisinvesteeringuid. Samuti on aga vale deklareerida, et ELiga liitumine lööb Eesti konkurentsivõime maa alla ja investeeringud vähenevad.?

Euroopa Liitu pääsedes saab Eesti kindlasti osa arengu ühtlustamiseks mõeldud struktuurifondidest. Paraku aga tõdevad kõik asjatundjad, et külluselaegas ei avane uutele liikmetele enam sel määral, nagu ta on avanenud näiteks Soomele ja Rootsile või eriti just Iirimaale.

Üks põhjus, miks naabritega võrreldes kesise arengutasemega Iirimaa soovis Euroopa Liitu astuda, oli lootus saada abi ELi struktuurifondidest.

Lootus täituski: aastatel 1989?1993 sai Iirimaa ELilt finantsabi ligi 65 miljardit krooni ning sealt edasi kuni möödunud aastani üle 100 miljardi krooni. Juba esimene perioodiga tõusis Iiri sisemaine kogutoodang ühe elaniku kohta 66 protsendilt ELi keskmisest kuni 78 protsendini.

Eestit nii suured abisummad ei oota, sest korraga pääseb ELi ilmselt mitu praegust kandidaati, kellest enamik on ilmselt vaesemad kui Iirimaa liitu astudes oli.