Väike firma väärib enam tähelepanu

Tegemist on sadade ettevõtetega, kellest laiem avalikkus midagi ei tea, kes ei käi presidendiga välisreisidel ega ministri juures vaibal, kuid kes sellegipoolest annavad tööd tuhandetele inimestele ja maksavad miljoneid kroone makse.

Seega võib väita, et Eesti majanduse alustala, väikeettevõtlus, püsib kohalike ärimeeste ettevõtlikkusel. Ühest küljest näitab see, et välisinvestorite jaoks pole Eesti väikeettevõtted, eelkõige oma väiksuse tõttu, huvipakkuvad, kuid teisalt tuleb tunnustada kohalike ärimeeste oskusi nii kodu- kui eksporditurul iseseisvalt tegutseda.

Ja edukalt tegutseda ? arenev väikeettevõtja, nimetagem teda siis gaselliks, on kasvatanud oma kasumi kolme aastaga pea kolmekordseks, käibe pea kahekordseks ja töötajate arvu poole võrra. Gaselli aastane käive on 12 mln krooni, kasum 700 000 krooni ja töötajate arv 23. Eriti märkimisväärne on töötajate arvu tõus, mis annab alust väita, et sarnaselt näiteks USAle annavad peatselt ka Eestis rõhuva enamuse uutest töökohtadest just väikeettevõtted.

Teiseks selgub, et edukaks tegutsemiseks ei pea sugugi Tallinnas asuma. Viiest edukamast väikeettevõttest ei asu ükski pealinnas ja ka rahvaarvuga võrreldes pole edukate väikeettevõte arv Tallinnas sugugi kõige suurem.

Ja miks peakski ? kui nii keskmisest jõukamad pealinlased kui turistid trügivad üha enam suurlinnast välja tarbima, kui transpordikulud pole Eesti väiksust arvestades tapvad ka ääremaal tegutsejale, kui väljaspool metropoli on tootmine nii madalamate rendihindade kui palgakulude tõttu odavam. On ka probleeme, nagu nt kommunikatsioon ja kvalifitseeritud tööjõu nappus, kuid nagu näha, pole need alati määravad.

Mulle teeb muret levima hakkav üleolev või siis halvustav suhtumine väikeettevõtlusse. Et nagu poleks viimane täisväärtuslik ettevõtmine, vaid pigem kahtlane sahkerdamine maksude varjamiseks, või nagu oleks väikeettevõte üks edutu äri, kuna pole suureks saanud ega välisinvestorit leidnud.

Sellise suhtumise muutmiseks oleks vaja suurte ja kahtlemata äärmiselt oluliste ettevõtete-investeeringute kõrval teadvustada olemasoleva väikeettevõtluse olulisus. Teadvustamine ei tähenda mitte ainult, et ajaleht neist kirjutaks ja TV näitaks, vaid ka seda, et ametnikud ja poliitikud võtaks arvesse väikeettevõtjate arvamust.

Meenub Hansatee näide, kes on suutnud, ja tema seisukohast vägagi õigustatult, euroläbirääkimiste päevakorda sisse seada tax-free kaubanduse lõpetamise üleminekuperioodi. Ei meenu aga, et Eesti ametnikud oleks euroläbirääkimistel üritanud mõnede väikeettevõtjatele kahjulike euronormide kehtima hakkamist edasi lükata.

Võib-olla poleks seda vajagi, kuid ometi näib, et väikeettevõtjaid, nende probleeme ei märgata, nad on killustatud ja olemasolevad ettevõtlusorganisatsioonid on just nende seisukohalt vaadates mannetud. Seega peavad nad igaüks ise enda eest seisma. Ja nagu näha, ei seisa nad mitte halvasti.