USA maksukärped majandust ei elavda, kirjutab homses äripäevas USA Columbia ülikooli majanduspoliitika professor Edmund Phelps.
Minu ja teiste ekspertide arvestused näitavad, et USA peab maksumäärasid tõstma, mitte langetama, leiab Phelps. Juba praegu tuleks valitsusel astuda samme, et tagada piisavad sotsiaalhüvitised beebibuumerite põlvkonnale, kes jäävad pensionile kahekümne aasta pärast ja peaksid juba praegu mõtlema oma tulude ja kulude optimeerimisele.
Üksikisiku tulumaksumäära vähendamine, millele toetus president Bushi valimiskampaania, õhutab küll eratarbimist, kuid suurendab ka struktuurset tööpuudust ja nõrgendab majandust üldiselt. Juba praegu saabub signaale, et Ameerika majandus jahtub, ettevõtete kasumiprognoosid vähenevad ja võlgnevus suureneb ning investeeringud põhivahenditesse ja äritegevuse laiendamisse kahanevad. Ehkki tööpuudus on juba jõudmas 4,5-5% tasemele, on Föderaalreservi juhi Alan Greenspani käsutuses olevad vahendid liiga nõrgad, et esile kutsuda muudatusi.
Phelps toob mitu argumenti maksukärbete vastu. Esiteks väheneks märgatavalt eelarve ülejääk ja hiljemalt 2010. aastaks oleks USAs taas eelarvedefitsiit. Jälle tuleks pöörduda tagasi 1990ndate maksupoliitika juurde, mida iseloomustas karm finantsdistsipliin, kõrged maksumäärad ja kulutuste vähendamine.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Teiseks, üksikisiku tulumaksumäära vähendamine ja tarbimise suurendamine viiks investeeringud tootmisvahenditest ja -hoonetest tarbekaupadesse, põhjustades intressimäärade tõusu. Samas mõjutaks see teisi siseriiklikke investeeringuid, pidurdades uue majanduse arengut ja tootlikkuse tõusu.
Kolmandaks, dollari kallinemine. Reaalkursi kasv sunnib USA firmade kliente otsima odavamaid tarnijaid välismaalt. Praegune majanduskasv on ainulaadne ja USA valitsus ei tohiks rakendada meetmeid, mis vähendaks siseriiklikke investeeringuid ja võimaldaks teistel riikidel elada USA arvel.
Neljandaks, maksureformi mõju ajaline piiratus. Samas kui maksukärbete mõju majandusele on jääv, siis aja jooksul maksureformi positiivsed tegurid nõrgenevad ja tööhõive struktuur halveneb, sest sama töö eest jääb töötajatele kätte rohkem raha kui enne. Bushi meeskond eksib kui õigustab end väitega, et tööhõive struktuuri halvenemine on ajutine, sest miski ei taga, et tulevik on praegusest parem.
Viiendaks, kui riiklike kulutuste suhe tuludesse ei vähene, tuleks maksumäärasid ikkagi varem või hiljem tõsta. Ilma mingi põhjuseta näib president Bush eeldavat, et tänu tootlikkuse kasvule on intressimäärad tulevikus paljud madalamad kui praegu.