Ääremaastamine ? riiklik poliitika?

Ilmselt seadusetegijad ei tea, kui oluline on maainimesel omada talvel liiklemisvõimalust, rääkimata sellest, et õnnetuse korral pääseb kannatanule ligi kiirabi või tuletõrje ? seadust rikkumata jäävad külateed lihtsalt lahti ajamata.

Riiklik teedepoliitika vajaks üldse korrastamist. Näiteks kunagi kohalikuks keskuseks olnud Vihterpalu läbib maantee, mis vallaametnike andmeil ei kuulu kellelegi. Nõukogude ajal sõitsid sealt läbi isegi Tallinna?Haapsalu liinibussid, siis aga hooldamata tee lihtsalt lagunes. Praegune maakonnasisene bussiliin suunati suuremat maanteed mööda läbi metsa, kus asustus täielikult puudub. Samal ajal kõnnivad Vihterpalu ja ümbritsevate külade koolilapsed iga päev 3?4 kilomeetrit (!) bussipeatusesse.

Elanikud pöördusid kollektiivse kirjaga Padise vallavalitsuse poole, paludes abi tee korrastamiseks, et bussiliin jälle suunata kunagist marsruuti mööda. Esialgne vastus oli möönvalt lootustandev, kuid sinnapaika asi jäigi. Järelepärimisele teatas vallavanem, et teeservade võsast puhastamiseks nõudvat metsa- ja looduskaitse ministeerium projekti (!) ja seetõttu on asi seiskunud. Nii seisabki see juba kaks aastat ja ilmselt sinnapaika jääbki. Uue seaduse kohaselt jäävad nüüd siis talvel umbe ka teised teed...

See on järjekordne peatükk turumajanduse ja eurostumise ahelas, mis on küladest kaotanud postkontorid, poed, apteegid, ühelehmapidajad, kõik niisuguse, mille elulised vajadused on ääremaadel elu hoidmiseks ajapikku loonud.

Kui lisada veel uus maamaksuseadus ning järjest suurenev elektri- ja telefonimaks, jääb vanuritel, kellest paljud on kalli linnaelu odavama maaelu vastu vahetanud ning nendele ääremaadele veidigi elu juurde toonud, üle vaid kabelimäele kõndida ning Liiva-Hannust ootama jääda.