On ju täiesti selge, et ühinemine toob endaga paratamatult kaasa nii loobumisi kui võite, kuid meie, s.o rahvas ja poliitikud, peame teadma, millised need on, millistel põhjustel on mindud sellistele otsustustele, millised on tagajärjed ja mida valitsusel on kavas ette võtta, et ühinemisega kaasnevaid plusse ja koormat õiglaselt jagada.
Kahjuks ei ole minu arvates meie kevadel tehtud avaldusest möödunud aega kasutatud kuigi ratsionaalselt. Vähemalt mitte selles osas, mis puudutab olukorra ja probleemide avalikustamist.
Kevadel aja maha võtmisest rääkides lootsin endamisi, et kui mitte kolme kuuga, siis poole aastaga peaks kõige valusamate liitumisküsimustega seotu piisavalt selgeks saama, et siis rahva selge mandaadiga otsustavamalt edasi minna. Paraku oleme nüüd aga veel keerulisemas olukorras, sest rong kipub eest ära minema, aga meil ei ole ikkagi paljudes meile olulistes küsimustes nagu energeetika, põllumajandus, tax-free ja paljud teised eriti palju enam selgust, kui oli kevadel.
Kallase valitsus on erakordselt keerulises olukorras just seetõttu, et me oleme mitte niivõrd läbirääkimiste tempo, vaid oma platvormi ettevalmistamise poolest rongist maha jäämas ja meil tuleb tahes tahtmata minna Brüsselisse õhema kohvriga, kui see meile kasulik oleks. Valusaid otsuseid oleks tal tulnud vastu võtta niikuinii, kuid nüüd on need eriti valusad seepärast, et liiga suur osa kiiret langetamist ootavatest otsustest on kaetud määramatusega, sest me pole end nende vastuvõtmiseks parimal viisil ette valmistanud.
Võib tunduda, et minu kriitika on rohkem filosoofiline kui praktiline ja täiesti sõltumatult sellest, kas oleme paremini või halvemini platvormi ette valmistunud, tuleks meil ikkagi suurel määral aktsepteerida seda, mida Brüssel meile ette kirjutab. Seda loomulikult, kuid keerulises olukorras on teadmine kõigile kasuks ja teadmatus reeglina siiski kahjuks.
Pean tänaseks kujunenud olukorda meile kõige ebameeldivamaks, just selliseks uduseks, mille kujunemist ma kevadel kõigest väest püüdsin ära hoida. Tahtsin vältida olukorda, kus meie otsustusruum on kokku surutud nii läbirääkimiste graafiku ja juhtgrupist mahajäämuse pärast, seda just puudulikult tehtud kodutöö tõttu.
Autor: Peeter Kreitzberg