Piirangud ettevõtlusele

Kohatine vihameelsus, millega osa avalikkust ja poliitikuid on aastate jooksul suhtunud üürimaja omanikesse, väljendab tegelikult nende harjumatust laialdase eraomandiga. Selle kaitse, arendamine ja puutumatus ei näi kellessegi puutuvat.

Üürimajaomanike diskrimineerimist veel põlistades toetas Riigikogu hiljuti seadussätteid, mis pikendavad tagastatud majades sisuliselt nõukogudeaegseid üürilepinguid täiendavalt tervelt viie aasta võrra. See on liiga pikk periood riigi jaoks, kes propageerib end kui vabaturumajanduse ja õigusriikluse näidist.

Näitlikkuse huvides võiks esile tuua kolm peamist piirangut, mis muudavad üürimajaomanike sihipärase tegevuse sisuliselt võimatuks.

Samal ajal on reformide 11 aasta jooksul koos üürnikega välja pakutud asjalikke stsenaariume pingelise olukorra lahendamiseks või leevendamiseks. Ehkki väljatöötajatele tunduvad need juba enesekordamisena, tuleb kava nähtavasti üha uuesti esitada. Allpool toodud meetmed kattuvadki suures osas üürnike vastavate ettepanekutega, välja arvatud üüri piirmäära probleem.

1. Munitsipaalelamufondi loomine suuremates linnades analoogiliselt Põhjamaadega. Soomes on see näiteks 30 üldisest, Tallinnas aga ainult 8 ümber. Selle fondi rajamine ei pruugi tähendada otseselt elamute ehitamist. Võimalik on seda luua elamute ostmise, rentimise, renoveerimise jms teel. Munitsipaalelamufondi ei vaja ainult üürnikud ja osa omanikke, vaid ka noored pered, lastekodust lahkujad, vangist tulnud, invaliidid jpt. 2. Üüri piirmäärade kaotamine koos üürilepingute tähtaegade lõpetamisega. Nagu Tartu kogemused näitavad, pole see üle jõu käiv ülesanne. 3. Sooduslaenud üürnikele eluaseme soetamiseks ja omanikele majade korrastamiseks. 4. Range kontroll vabanevate korterite ja nende jaotamise üle. Nendest neljast abinõust on mingil määral, kuid mitte piisavalt kasutust leidnud kaks viimast. Seepärast tuleb toetada munitsipaalelamufondi loomist Tallinnas ning üüride vabaks laskmist.

On tõenäoline, et elamumajanduse kestev madalseis suuremates linnades hakkab varem või hiljem pidurdama majanduselu, sealhulgas ka äritegevust. Riigil ja poliitikutel oleks vaja üle saada primitiivsest politikaanlusest elamumajanduse küsimustes. Üürimajade omanikud on teistega võrdsed eraettevõtjad.