Kreenis väärtushinnangud

Tegelikult ei tunneta me ümbritsevat ühiskonda sügavuti, ei oma ülevaadet inimeste käitumismotiividest. Ühiskondlike protsesside uurimiseks vajame ikka kümnendit või pikematki perioodi, kuid selle aja jooksul on realiteedid juba muutunud.

Kui me näiteks teame, millised olid perekondliku käitumise mudelid 1980ndate lõpul või 1990ndate alguses, siis on sellel tunnetuslik väärtus mitte meid ümbritsevate inimeste mõistmiseks, vaid üksnes ajaloolises plaanis. Sotsioloogilised uuringud on asendumas pelgalt hetkehinnangute küsitlustega, ühiskonna mõistmise vajadus ei ole küll taandumas, kuid praktiliselt on empiirilise materjali kogumine raskendatud.

Nii Eestis kui ka meie naabrite juures Lätis ja Leedus eksisteerib paralleelselt mitu ühiskonda, mis lävivad teineteisega ainult olmetasandil. Eestis eestlased ja venelased, Lätis lätlased ja venelased, analoogiliselt ka Leedus. Millal te viimati lugesite vene ajalehti, kas teate, millised on nendes aktuaalsed teemad?

Kui Paul-Eerik Rummo kirjutas möödunud sajandi teisel poolel, et ?me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere?, siis ka see realiteet on tänaseks muutunud. Kui palju üldse enam kasutatakse mõistet ?meie?, tähistamaks eestlasi meie kogumis. Ja kas pole nii, et see mesilaspere on lagunenud, nii et igas maailma sadamas võib kohata mõnda eestlast ning igas maailma riigis mõnda rolling estonian?i? Sest vist ei ole sidemeid, mis meid hoiaksid koos, kui ei ole hoomatavaid välisvaenlasi ning rõhujaid. Kas Euroopa Liitu astumine ühendab eestlasi suhetes uue keskvõimuga?

Kõige ohtlikumateks ilminguteks, vähemalt nende potentsiaalilt, pean ma ühiskonnas maadvõtvat ning edasiliikuvat formalismi ning bürokratismi. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli ettevõtluse alustamine lihtne ning oli aega keskenduda idee teostamisele, siis nüüd on see asendumas mitte idee teostamise võimalusega, vaid vajadusega teostada mitmeid ja erinevaid toiminguid riigiasutustes.

Eesti majanduskeskkonna vabaduse aste on jätkuvalt vähenemas. Ülikoolilõpetajad ei unista enam oma firma asutamisest, vaid sellest, kuidas leida hästitasustatud töökoht juba toimivas ettevõttes.

Kunagi kirjutas Tammsaare tõest ja õiglusest, eestlaste kangus ning õiglustunne viis tihti vastuhakule ebaõiglusele. Isegi kui see oli kehtestatud seadustes, mida peeti ebaõiglasteks. Siin on küll vist viimase kümnendiga toimunud oluline muudatus mõtlemise paradigmas.

Arutelud õigusriiklusest, üldinimlike õiguste kajastumisest seadustes on taandunud aruteludele, kuidas üht või teist seadust paremini rakendada. Poliitiliselt ebakorrektne on isegi asetada küsimust, kas mingi seadus või õigusakt on oma olemuselt vajalik. Saabuda võib õigusliku vaikuse ajastu, eriti peale liitumist Euroopa Liiduga, kus õigusaktide eesmärkide üle ei sobi vaielda. Esile tõstetakse suurt arvu seadusi, mida on viimasel kümnendil Eestis vastu võetud, ning see näib olevat väärtus iseeneses.