Haridusministeerium ei huvitu koostööst

Kahjuks ei pea paljud Olavi Kruusi kirjutatud artiklis esitatud väited paika (vt. Kuuga elektrikuks ? kas see ongi kutseharidus?). Eriti üllatav oli teada saada sellest, kuidas viimased kuus aastat haridusministeerium, sihtasutus eesti kutsehariduse reform ja haridusministeeriumi koolivõrgu büroo (mis asutati alles möödunud aasta suvel!) koostöös sotsiaalpartneritega on tegelenud spetsialistide vajaduse hindamisega ja koolitustellimuse prognoosimisega.

Kui koostööks nimetada seda, et erialaliit teostab uuringu spetsialistide vajaduse määramiseks ja prognoosib selle järgi koolitustellimuse ning haridusministeerium sellega ei arvesta, siis vastab see küll tõele. Just selliselt on viimasel kahel aastal toimitud rõiva- ja tekstiililiidu poolt väljaselgitatud ettevõtluse toimimiseks vajalike kutsekoolitatud töötajate arvu prognoosiga.

Kas aga koolitustellimuse prognoosimisest on kasu, kui haridusministeerium esitab riikliku tellimuse koolidele alles pärast õppeaasta algust? Käesolevaks õppeaastaks kehtestas haridusminister need kutsekõrgharidusõppele alles 5. septembri käskkirjaga.

Rõivatööstuse esindajana ei saa kuidagi mööda minna artiklis taunimist leidnud ?mõnede suuremate õmblusfirmade juhtide mõtteviisist?, kes soovivat kutsekoolist saada kohusetundlikku, töökat, täpset ja kiiret töötajat. Leian, et selliste isikuomadustega töötajatest on huvitatud kõikide valdkondade tööandjad. Õmbleja kutsealaste oskuste kirjeldamisel aga rakendub Peteri printsiip ? autor jõuab ebakompetentsuse tasandile. Mõne kuu jooksul üksnes õmblusoperatsioone õppinud töötaja ei ole õmblusettevõttele unelmtöötaja. Just kõikide suuremate õmblusfirmade esindajate poolt väljatöötatud õmbleja kutsestandardis esitatud kutseoskusnõuded eeldavad põhjalikku ja mitmekülgset koolitust, toimetulekut erisuguste tööülesannetega, tootmisprotsessi tundmist tervikuna, rõivatootmise ajaloo ja tooteliikide tundmist, meeskonnatöö oskust jpm. Kutsestandardi alusel koostatud õmbleja õppekava läbimiseks kulub 3 aastat.

Riikliku õppekava alusel koostatud õppekava järgi peaks kutseõppeasutustes õpe toimumagi. Aga ei toimu, sest riiklike õppekavasid ei ole. Nende kiiret koostamist ei pea haridusministeerium võimalikuks. Seda enam tundub arusaamatuna käesolevast aastast rakendunud põhimõte esitada riiklik tellimus koolitusvaldkonnale, vastuvõtt valdkonnasisestele erialadele (õppekavadele) jääb kooli otsustada. Pearahasüsteemist tingitult on kutseõppeasutused huvitatud eelkõige vastuvõtust populaarsematele erialadele. Kuidas aga koolide tasandil kindlustada, et järgitaks ettevõtluse toimimiseks vajalikke proportsioone eri ametialade spetsialistide (õmblustööstuses nt moedisainer, modelleerija, õmblusmeister, rätsep, õmbleja) ettevalmistamisel?

Artiklis tauniti haridusametnike kritiseerimist ilma hea nõuga aitamata. Selles osas on rõiva- ja tekstiiliidul süda küll puhas. Ettepanekuid rõiva-tekstiilialase koolituse vastavusse viimiseks tööturu vajadustega on esitatud küll riikliku koolitustellimuse kujundamise, riiklike õppekavade koostamise, kutsekõrgharidusega spetsialistide jätkuõpingute tingimuste, valdkonna koolitus- ja arenduskeskuse loomise, täiskasvanute tööalase koolituse, täiend- ja ümberõppe, õppekavajärgse ettevõttepraktika korraldamise jpm kutsekoolitusega seotud küsimuste suhtes. Ilmselt haridusametnikud siiski nõu ei vaja, sest tagasiside on olnud minimaalne.

Autor: Ülo Rekkaro