Eriteenistuste töö muutub keerulisemaks

Kõiki terroriakte, ja neid on sadu, mis on viimase 20?30 aasta jooksul toimunud, ei ole võimalik loetleda, kuid kindlasti on neis surma saanud tsiviilisikute hulk suurem kui WTCs, Pennsylvanias ja Washingtonis hukkunute arv kokku. Läänemaailm on suutnud terrorismiga siiski seni edukalt võidelda. Edukalt tähendab tsiviilelanikkonda maksimaalselt säästes.

Mis puutub endisesse NSV Liitu, siis Vene riiklik mõtlemine ja eriteenistuste areng selles valdkonnas on toimunud täiesti teistest seisukohtadest lähtuvalt. Vene eriteenistused olid ja on kahtlemata professionaalsed, kuid tulenevalt Nõukogude terroristlikust riigikorrast inimelusid ei loetud ja vastavalt sellele ka käituti ning arendati terrorismivastaseid taktikaid. Nii on tekkinud kaks erinevat terrorismivastase võitluse koolkonda, kus ühes lähtutakse inimelude säästmise põhimõttest ja teises probleemi kompromissitu lahenduse põhimõttest.

Humaansed printsiibid Venemaal pääsevad täna mõjule seoses avaliku arvamuse mõju kasvuga Vene poliitilisele elule. Seepärast Moskva draama panigi Vene julgeolekupoliitika ja eriteenistused maailma silme ees eriti keerulisse olukorda, sest brutaalse, liigsuurte inimohvritega lahenduse korral oleks Venemaa kaotanud oma demokraatliku ja asjatundliku näo lääne avalikkuse ees. Seda enam, et pantvangide seas oli palju lääneriikide kodanikke. Venelased tulid olukorrast auga välja.

Pantvangide vabastamine on keeruline protsess, kus põhiraskus lasub informatsiooni hankimisel ja läbirääkimisel terroristidega. Läbirääkijate ainus kindel teadmine on, et tegelikult ei taha ka terroristid surra ja pantvangid on neile vaid vahend meedias mõjule pääsemiseks. Mida suurem hulk inimesi suudab end pantvangidega samastada, seda mõjusamalt kõlab terroristide sõnum. Stockholmi sündroomi esilekutsumiseks võivad terroristid näidata pantvangidele fotosid ja videofilme oma tapetud perekondadest ja rääkida lugusid, miks nad on motiveeritud nii äärmuslikeks sammudeks. Sageli saavutavad nad sellega pantvangide seas kaastunde ja koostöö.

Läbirääkimiste protsess on äärmiselt subjektiivne toiming. Seda iseloomustab kompromisside otsimine, mis võiksid mõjuda terroristidele piisavalt, et nad loobuksid algsetest nõudmistest kui võimatuist ja säästaksid inimesi. Neile pakutakse valikuid, mis jätavad neile võimaluse olukorrast välja tulla, tundes end võitjana, eesmärgi saavutanuna ja olukorra peremehena.

See on kunst, kus sündmuste kulgu võib mõjutada hääletoon või esmapilgul tähtsusetu keelevääratus. Jõu kasutamine on viimane abinõu, kui on lõplikult selge, et sel moel on võimalik osade pantvangide elu päästa. See on raskeim otsus. Aga ka jõu kasutamisel ehitatakse taktika üles põhimõttel, et kiire operatsiooni käigus saaks surma võimalikult vähe tsiviilisikuid.

Dubrovka kultuuripalees toimunu tõestab veelkord, et terrorism võib meid tabada kus tahes maailma otsas. Oluline on siinkohal meeles pidada, et terroristid püüdlevad alati meedia tähelepanu poole.

Terroristidele pole atraktiivsed need regioonid, millega seostavad ennast vähesed. Seetõttu valitakse rünnakuobjektideks riigid ja kohad, mis on globaalses mõttes üldteada ja millele on võimalik näidata näpuga, et ise olete süüdi. Eesti sinna riskigruppi ei kuulu. Samas on lääne vaatlejate hinnangul Eesti eriteenistused äärmiselt kõrge kvaliteediga. Ent murelikuks teeb nt Põhjamaades süvenev islamikultuur, kuhu kuuluvad juba ka aumõrvad.

Islami tavade ja kogukondade juurdumine liberaalse immigratsioonipoliitika tulemusel Euroopas teeb eriteenistuste töö keeruliseks ja loob soodsa keskkonna terrorismiaktide ettevalmistamiseks, kasutades selleks kaasaegseid infrastruktuure. Sellest maksab Eestil õppida.