Kallame solgi tänavale?

Omapärane on vaadata kisa-kära, mis käib Tartu vangla ja selle esialgsest kaks korda suurema võimaliku asustamise ümber. Vanglaid ja prügilaid ei taha oma kodu juurde keegi. Mõni üksik realist märgib, et hunt kodu ümbert ei murra ja vangla toob piirkonda juurde töökohti ja raha.

Pätid ja rotid ajavad ausatel ja pestud inimestel hirmu nahka. Kuid see ei meeldi ka kellelegi, kui pätid vabalt ringi liiguvad. ?Pange vangi!? on tavapärane suhtumine. Ja ega vist keegi meist kujuta ette ka seda, et solk lihtsalt aknast välja kallatakse nagu keskajal. Ometigi, kui vanglate ja prügilate rajamisel usaldada avalikku arvamust, ei oleks maailma 200 riigist mitte üheski ühtegi sobivat kohta, kuhu ehitada vangla või rajada prügila. Eesti ei ole erand.

Eesti on saanud erinevate Euroopa Liidu programmide kaudu miljoneid kroone selleks, et tagada puhas elukeskkond. Jäätmekäitlusprobleemide lahendamine on lääne tarbimisühiskonna jätkusuutlikkuse võtmeküsimus. Jäätmete hulk kasvab pidevalt ja keskkonnaohutusele tuleb mõelda järjest rohkem. Osad probleemid on riikide sisesed, kuid jäätmekäitluse ja keskkonnaohutusega seonduv ületab riigipiire. Nõukogude ajal elati keskkonna arvelt, kuid integreeruvas Euroopas ei ole selline elustiil moes. Euroopa ei raiska Eesti keskkonnaohutusse investeerides mitte oma maksumaksjate raha, vaid püüab rajada piirkindlustust.

Võitlus prügiga on olnud keeruline. Kas prügi taaskasutada, põletada, maha matta või lihtsalt metsa alla visata? Taaskasutamine on kõige kallim, metsa alla viskamine ei maksa midagi. Kaasaegne keskkonnasäästlik jäätmekäitlus tunnistab maksimaalse mõistliku taaskasutamise järel eelkõige põletamist ja maha matmist ehk ladestamist. Eeltingimuseks on prügi põhjalik sorteerimine. Jäätmete keskkonnasõbralikuks muutmisel on neli viisi (vt kõrval olevat tabelit).

Trendiks on kõige võimaliku teisele kasutusringile saatmine. Korduvkasutamine on kõige keskkonnasõbralikum jäätmekäitluse viis. Soomes taaskasutatakse 40 jäätmetest. Rootsis on see näitaja koguni kuni 70, kuna Rootsis põletatakse olmejäätmeid, Soomes mitte. Keskkonnaministeeriumi andmetel on Eestis taaskasutamise tase 14 jäätmetest. Kaldun arvama, et see tase on tegelikult isegi ca 5. Materjali taaskasutamise puhul on kuluefektiivsuse küsimus valusam. Põhjus on selles, et taaskasutamine eeldab sorteerimist, mis toob kaasa kulusid. Keskkonda säästva arengu tagamiseks liigub aga enamik arenenud riike just selles suunas, kehtestades erinevaid pakendiaktsiise jms.

Taanis oli 20 aastat tagasi taaskasutamise ja ladestamise-põletamise suhe 20:80. Täna on numbrid vastupidi. Taanlased põletavad palju ja toodavad sellest energiat. Kuid ka põletamisel tekib põletatud jäätmetest ca 25 tuhka, mis tuleb ladestada. Põletamisel on probleemiks, kuidas saada maksimaalselt kvaliteetset prügi. Ikka viskab keegi paberi jaoks mõeldud konteinerisse mõne aku või patareid. See on täpselt samuti Rootsis, kuigi võiksime eeldada, et seal on arengutase kõrgem.

Olmejäätmete põletamisel põhineva energiatootmistehase maksumus on 1 miljard krooni, mille maksumusest umbes 500 miljonit krooni moodustavad puhastusseadmed. Kulu puhastusseadmetele on tingitud keskkonnaohtlike jäätmete sattumisest põletatavate olmejäätmete hulka. Analoogse soojajaama rajamine tuleb kindlasti ka Eestis kõne alla, kuid selleks peab muutuma riiklik keskkonnapoliitika sellise jäätmekäitluse viisi suhtes soosivaks.

Küsimusele, kas prügi, mida ei saa korduvkasutada, tuleks põletada või ladestada, ei ole ühest vastust. Kindlasti sõltub see erinevatest teguritest ja seadusandlikust regulatsioonist. Juhul, kui riik või kohalik omavalitus peab keskkonda säästvat arengut prioriteetseks, kasutab ta selleks riikliku sundi, et jäätmekäitlus toimiks võimalikult keskkonnasäästlikult. Samas ei pruugi võimalikult keskkonnasäästlik jäätmekäitlus olla kõige odavam ja enamasti ei olegi. Eesti tänane valik on, mitu sammu me keskajast kaugemale liigume. Iga samm toob kaasa uusi kulusid ja kasvatab lõpptarbija prügiarvet, kuid rotid ja katku ajab kaugemale ja kaugemale.