Mille põhjal maksuamet otsustab revisjone teha

1. Maksunäitajate hälvete väljatoomine ja selle tulemina kontrollobjektide valik, kus maksumaksjad jagatakse tegevusalade lõikes regioonidesse ja käibegruppidesse ning leitakse keskmised näitajad, millisteks võivad olla näiteks töötajate arv, keskmine töötasu, tasutud maksud jmt.

2. Maksupettusekeskne lähenemine, kus eelnevalt kaardistatud maksupettustele viitavate indikaatorite kaudu leitakse maksukohustuslaste registrist maksumaksjad, kelle majandustegevust tuleb kontrollida. Selline lähenemine võimaldab võidelda konkreetsete pettustega ja neid tulevikus oluliselt vähendada.

Loomulikult on igas analüütilises lähenemistees omad riskid. Mõnedel juhtudel võivad olla tulemid vasturääkivad, kuid just tänu eranditele saabki maksuamet pidevalt riskikriteeriumeid ja kasutatavaid indikaatoreid muuta ning koos sellega kindlustada tulevikus täpsemad valikud.

Milline analüütiline valik saab domineerivaks, ei ole praegu veel kindel, kuid kontrolli teravik suunatakse isikutele, kes püüavad vältida maksude tasumist, kuid kes peaksid olema fiskaalselt olulised maksumaksjad.

Põhimõtteliselt on teatud hälbe piires võimalik välja arvutada maksumaksja ligikaudne tasumata maksusumma ja enne kontrolli või revisjoni alustamist anda maksuhaldurile ülevaade erinevate maksude ja maksete lõikes, milliseks võib kujuneda määratav maksusumma, kus peituvad maksuriskid. (Äripäev 04.11)

Autor: Raivo Piiritalo