Piiratud ressurssidega high-tech-firmad otsivad välisturgu

Kõrgtehnoloogilise tööstuse tekkimiseks on vaja kolme ressurssi: haritud inimesed, kapital ja turg; ning kui üks neist on puudu, siis high-tech-tööstust ei teki, räägib Microlinki juhatuse esimees Allan Martinson.

Hoolimata 60 kõrgemast õppeasutusest on Eesti kõrgharidus Martinsoni sõnul väga nõrk ega produtseeri inimesi, kes võiksid saada jätkusuutliku high-tech-tööstuse aluseks. Lahenduseks peab Martinson Eesti kõrghariduse konsolideerimist ja suuremat finantseerimist, samuti noorte välismaale õppima saatmist ja koostööd Põhjamaadega.

Ka telemeditsiinifirma Docobo tegevjuht Ardo Reinsalu nimetab pikas perspektiivis oluliseks teguriks haridust. ?Kui Eesti toodab vaid ärijuhte, siis ma kardan, et mõne aja pärast pole neil mingeid ärisid juhtida,? tõdeb ta. High-tech-tööstus sõltub teadlastest ja inseneridest, keda meil ilmselt kunagi piisavalt ei ole, lisab Reinsalu.

Ülikoolide juures võiksid väga edukalt tegutseda ettevõtete finantseeritavad õppetoolid-laborid-instituudid, milles tegeleksid õpetamisega lisaks akadeemilisele kaadrile ka ettevõtete tippspetsialistid, pakub laserdiagnostikafirma LDI finantsdirektor Margus Kisel. Eesti high-tech-alal tegutsevatel firmadel on tema kinnitusel selline huvi täiesti olemas. ?Tulemuseks oleksid ülikooli lõpetajad, kes saaksid oma CVsse märkida praktilise kogemuse, ja need inimesed leiaks märksa lihtsamalt rakendust high-tech-ettevõtetes kui tänased akadeemilise hariduse saanud noored,? selgitab Kisel.

Uute bio- ja geenitehnoloogiafirmade tekke väljavaated on geenitehnoloogiafirma Quattromed teadus- ja arendusdirektori Tiit Talpsepa sõnul väga head, sest Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool valmistavad neile aladele ette suure arvu potentsiaalseid töötajaid. Oluliseks baasiks on ülikoolide teadustöö, mis on tema kinnitusel arvestataval rahvusvahelise tasemel. ?Siiani on olnud probleemiks keskendumine fundamentaaluuringutele ja rakendusuuringute vajaduste eiramine, kuid tänaseks on käivitatud mitmed uued programmid ja institutsioonid, mis aitavad headel ideedel akadeemilistest laboritest ettevõtlusesse jõuda,? räägib Talpsep.

Ka Eesti soodsad ettevõtlustingimused tooksid Infotehnoloogia Sihtasutuse juhatuse liikme Indrek Reimandi sõnul siia piisavalt kõrgtehnoloogilise tootmise investeeringuid, kui oleks sobivat tööjõudu. Kuigi tehnoloogiliste erialade inseneride puudus on üldiselt teada, ei koolita ülikoolid neid ennaktempos juurde, sest riik ei telli neid, räägib ta. Reimandi sõnul moodustab teadus-arendustegevus Eesti sisemajanduse kogutoodangust Euroopa keskmisest kolm korda väiksema osa.

Otseselt eelarvelise rahaga on seotud alusuuringute baas, selgitab Tartu Ülikooli füsioloogia instituudi teadur Sulev Kõks. Ilma tugeva alusuuringuta ei saa tekkida tugevat arendustegevust, räägib ülikooli kõrvalt ka transgeensete loomadega tegelevas firmas Visgenyx töötav Kõks.

Teine kõrgtehnoloogiaettevõtete probleem seisneb vähestes ressurssides. Allan Martinsoni kinnitusel on kodumaine erakapitali baas üsna õhuke ega luba suuremaid investeeringuid T&A riskidesse kui mõned miljonid kroonid. Siin aitaks riiklik finantseerimine ja väliskapitali kaasamine.

Margus Kiseli sõnul on kõige raskem esimese projekti finantseerimine. ?Kui esimene toode on jõudnud müügini, siis selle müügist saadava tulu arvel on võimalik juba areneda omal jõul,? selgitab ta. Tuleb vaid leida investor, kes julgeb võtta riski, sest pangad Kiseli ütlusel sedavõrd riskantsete projektidega, mis on alles oskusteabe ja idee tasandil, ei tegele.

Vahendeid on võimalik taotleda Tehnoloogiaagentuurilt, kuid mobiilsiderakenduste firma Mobi arendusjuhi Rain Rannu sõnul ei ole agentuuri summad vastavuses summade taotlemiseks nõutava bürokraatiaga. Liigset bürokraatlikkust toob riiklike programmide juures esile ka telemaatikafirma Oskando juht Tarmo Kõuhkna. Eraldi probleemiks nimetab ta ka omafinantseerimist, mis on eelduseks riigi toe saamisel. ?Lisaks tootearendusele on veel võimatum leida raha rahvusvaheliseks turunduseks ehk teisisõnu ekspordi arendamiseks ja see on kordades kallim kui tootearendus. Ekspordiagentuur küll pakub toetuseks paarisada tuhandet krooni, kuid seda on ebaproportsionaalselt vähe,? räägib Kõuhkna.

Eesti firmadele on kättesaadavad ka Euroopa Liidu fondid, mille praegune prioriteet on toetada liituvaid riike. Kuid Margus Kiseli kinnitusel kaasneb ka euroraha taotlemisega meeletu paberimajandus. Rain Rannu kinnitusel liiguvad Euroopa Komisjoni 6. raamprogrammis tõeliselt arvestatavad summad, keskmiselt toetatakse projekte 5?10 miljoni euroga (kuni 156 mln kr). Euroopa Komisjoni üks prioriteete on tema sõnul just tehnoloogiamahukad projektid, et suurendada Euroopa konkurentsivõimet teiste maailma regioonidega. Mitmed Eesti kõrgtehnoloogiaprojektid ? biotehnoloogia, mõõteseadmete tootmine ? on Rannu sõnul sel konkursil edukaks osutunud, kuid üldine teadlikkus sellise finantseerimisallika kohta on madal.

Samas osutub lõppkokkuvõttes edukaks vaid võib-olla kümnendik projektidest. Nii kaua kui me neid üheksat projekti korstnasse pole kirjutanud, on kooliraha veel maksmata ja edukat projekti veel polegi, nendib Humal Elektroonika tegevjuht Priit Humal. Edukate projektide lisandumisega peaks tema kinnitusel suurenema ka kogemuste hulk ja vahendid järgmiste projektide edukamaks realiseerimiseks.

Eesti edukaimate high-tech-firmade edu aluseks on Quattromedi teadus- ja arendusjuhi Tiit Talpsepa sõnul orienteeritus turu ja kliendi vajaduste rahuldamisele, tugev side ülikooliga ja majanduslikult põhjendatud äriplaanid. Ettevõtted saavad kasvada vaid majandustegevuse käigus loodud omakapitali arvel, lisab ta. Eesti biotehnoloogiafirmade burn-rate ehk rahapõletamiskiirus on tema sõnul 150?200 miljonit krooni aastas, kolmandik sellest summast tuleb müügist. Praegused ettevõtted suudavad selle mahu paari-kolme aastaga kolmekordistada, kuid võib eeldada ka uute ettevõtete teket, usub ta. Arendusettevõtte puhul kulub infosüsteemide arendusega tegeleva Reaalsüsteemide näitel toote arendustööks 40% käibest, räägib firma juht Tiit Vapper. Kuid vähesed Eesti ettevõtted saavad oma uurimistegevust ja teadustööd rahuldavalt finantseerida, mis väljendab küll olulist teadmiste potentsiaali eduka toimimise korral, kuid sisuliselt vähendab tulevikuperspektiive, lisab ta.

Suurimaks müügiprobleemiks nimetab Martinson oskamatust tegutseda välisturgudel. ?Kui keegi tegi valmis mingi superravimi, siis mis edasi? Kas seda müüakse maailmas vahendajate kaudu või otse? Kuidas teha marketingi, korraldada logistikat, läbida litsentseerimised?? loetleb ta.

Müük eeldab võimet veenda potentsiaalset ostjat selles, et selle tootega lahenevad tema ees olevad probleemid, kuid tihti tuleb probleemi esmalt alles tarbijale teadvustada, lisab laserdiagnostikafirma LDI finantsdirektor Margus Kisel.

Eesti high-tech-tööstuse takistuseks on Regio juhi Teet Jagomäe kinnitusel ka siseriikliku nõudluse puudumine. Tegelikult on väga suur vahe, kas sul on klient mõnekümne kilomeetri kaugusel, ja neid on isegi mitu, või tuleb rännata teise riiki, ületades meresid-mägesid, keele- ja kultuuribarjääre, räägib Jagomägi.

Paljud high-tech-firmad töötavad Tarmo Kõuhkna sõnul vaid Euroopa ja USA keskuste jaoks. ?Teada ju aga on, et poodi tuleb pidada kaubatänaval ja mitte tühermaal,? sõnastab ta veel ühe arengu takistuse.

Küsitletud firmajuhid olid enamasti ühel nõul, et kuigi Eestis on mitmeid high-tech-firmasid, siis kõrgtehnoloogiatööstust meil ei ole. ?Selleks, et midagi tööstuseks nimetada, peab tegemist olema ikkagi absoluutarvudes märkimisväärsete käivete ja kasumitega,? sõnab Teet Jagomägi. Lihtsaim ja võib-olla ainus viis high-tech-tööstuse loomiseks on Allan Martinsoni sõnul üritada Eestisse meelitada osa juba olemasolevast Põhjamaade high-tech-tööstusest, näiteks Nokiast.