Aegade jooksul on mõisteid tarkus ja rikkus tõlgendatud erinevalt. Kas rikkus tähendab vaid materiaalset jõukust? Erisuguseid seisukohti on tekitanud ka probleem, kuidas on tarkus ja rikkus omavahel seotud. Neile küsimustele on üsna raske leida ammendavat vastust.

Tarkus tähendab eelkõige oskust ainelise jõukuse kõrval hinnata vaimset rikkust. Inimene võib õppides, silmaringi laiendades avastada, et materiaalne rikkus pole kaugeltki esmatähtis ning vaimsed väärtused ? loogiline mõtlemisvõime, teadmised, ideed, süvenemisoskus ? on varalisest rikkusest hoopis vajalikumad.

Tarkus väljendub aususes enese ja teiste vastu. Tark olla tähendab eneseväärikust, kuid ka kaasinimestest lugupidamist, sallivust, hoolivust, mõistmist. Arukas inimene püüab kasvatada eneses head, laskmata halval juurduda ja edeneda. Tarkus avaldub ettevõtlikkuses, mida toetavad tasakaalukus, püsivus ja tahtejõud. Tarkus muudab inimese meeldivaks, hingelt ilusaks.

Teadmised on kahtlemata olulisemad ainelisest rikkusest. Arukus aitab elus tulemusrikkalt toime tulla, leida väljapääsu keerulisemaistki olukordadest; võimaldab luua uusi materiaalseid väärtusi; teha avastusi, mis on kasulikud kogu inimkonnale. Materiaalne rikkus võimaldab uusi ideid, leiutisi praktikas realiseerida. Samas võib rikkus koos arutuse, rumaluse ja hoolimatusega ühiskonnale kahjulikult mõjuda, tekitada kõikvõimsuse ja vastutamatuse tunde, kuid tark inimene ei lase sellisel tundel enese üle võimust võtta, ta suudab oma tundeid valitseda ja otsustada, mis on õige, mis vale; mis tähtis, vajalik; mis tühine, kaduv. Aineline rikkus võib otsa saada, kuid teadmistekukkur tarvitamisel ei tühjene, vaid on püsiv väärtus, mis aitab inimesel kogu elu edukalt tegutseda.

Tarkus väljendub oskuses materiaalset jõukust väärtustada ja arukalt kasutada. Inimesel pole rahast tulu, kui seda ei osata õigesti hinnata ning mõistlikult kasutada. Lugesin hiljuti artiklit õppelaenu teemal. Artikli sissejuhatuses arutlevad kaks naistudengit õppelaenu kättesaamise päeval selle üle, mida saaks nii meeletu summa eest osta. Jõutakse otsusele, et võiks osta uue mobiiltelefoni, moodsaid riideid ja kuldehteid. Mida arvata sellisest loost? Üliõpilaste tegevusplaan on üsna järelemõtlematu: ei tulda selle peale, et ühel päeval tuleb laen tagasi maksta ning raha tühjale-tähjale kulutades tekitatakse enesele probleeme. Inimene võib palju teenida, kuid käitudes arutult, kaob raha peatselt käest.

Tarkust on tarvis selleks, et inimene ei muutuks ainelise rikkuse orjaks. Imperat aut servit collecta pecunia cuique ? raha on hea sulane, kuid halb peremees. Varaline rikkus kas teenib või valitseb inimest. Raha võib panna inimese rikastumise nimel kõike tegema. Prantsuse kirjaniku Honore de Balzac?i romaanis ?Isa Goriot? on Vautrin valmis raha pärast reetma, oma põhimõtetest lahti ütlema, kaasinimeste elu kallale kippuma. A. H. Tammsaare romaanis ?Põrgupõhja uus Vanapagan? ei ole Antsu ahnusel piire. Ants näeb võimalust Põrgupõhja Jürka töö ja tegevuse arvelt rikastuda ning ei kohku millegi ees. Raha on ühiskonnas vajalik, võimaldades inimestel osa saada paljudest hüvedest, kuid raha üle tähtsustades võib inimene muutuda kalgiks rahast sõltuvaks marionettnukuks, kel jäävad varju kõik inimlikud omadused.

Austri kirjanik Stefan Zweig on öelnud: ? Palju näha, palju õppida ja teha alles siis algust.? Tarkust tasub omandada. Tarkus on inimlikkuse põhialuseid. Inimene peab elus nii mõndagi kogema, tunnetama, avastama, enesele selgeks tegema, uurima, pidevalt arenema, et tegutseda tulemusrikkalt ning ebasoovitavate tagajärgedeta. Tarkus ja rikkus moodustavad ühendatult koosluse, mis on võimeline looma uusi, tervele ühiskonnale vajalikke väärtusi.

Esseevõistluse ?Enne targaks, siis rikkaks? vanema vanusegrupi II koha töö

Võistluse ?Enne targaks, siis rikkaks korraldasid rahandusministeerium ja HEX Tallinn

Autor: Monika Su?kevits