Liitumisega ei pruugi kaasneda reaalpalga tõusu

Palju paremad pole lood ka tootlikkuse ja palkade vahekorraga. Palkade kasv Eestis enam ei ületa märkimisväärselt tööviljakuse kasvu. Miks peaks Eestisse tulema uusi investeeringuid kui on teada, et EL tingimustes nõutakse lisaks investeeringuid töötingimuste parandamiseks, kõrgete keskkonnanõuete täitmiseks ja muudeks mittetootlikeks kuludeks, mis võivad veelgi alandada tööviljakuse ja lisaväärtuse tootmise näitajaid.

Palkade tõusu surub tagant aga hindade suhteliselt suur tõus, mis paratamatult kaasneb ühinemisel EL siseturuga. Eesti eripäraks on see, et ta on olnud ainus kandidaatriik, mis pole senini kasutanud kaubandusbarjääre siseturu kaitseks ning on seeläbi suutnud hoida hinnad tarbijaturul suhteliselt madalad. EL ühinemise järel aga kehtestatakse kohustuslikus korras EL ühtne kaubandus-, tolli- ja põllumajanduspoliitika, mis toob kaasa tarbijahindade tõusu määral, mis on kooskõlas tollimäärade ja tootjatoetuste suurusega. EL astudes hakkab Eesti tolli koguma enam kui 14 tuhandelt tooteliigilt, kusjuures näiteks kaalumata keskmine toidukaupade tollimäär on 27, sh. suhkrule 41, lihatoodetele 40, tubakale 59, puu-ja aedviljakonservidele 24 jne. Kõrgete hinnatoetuste tõttu on EL maades maailma kõige kõrgemad toiduainete hinnad. Tõsi, paljude toiduainete hinnad Eestis on juba praegu võrreldavad Saksamaa hindadega, mis on aga ühed EL madalamad. Eesti toiduainete hindasid pole korrektne võrrelda põllumajanduse jaoks paremaid tootmis-ja kaubastamistingimusi omavate riikide hindadega. Eesti hindasid hakkavad üha rohkem mõjutama pigem hinnad Soomes ja Rootsis, kus toiduainete ostukorv on keskeltläbi kaks korda kallim Eesti praegusest.