Elavad seinad kivises linnas

Tema visioon oli mitte ainult horisontaalne, vaid ka vertikaalne aedlinn, kus hooned on tõstetud tugedele, kasutamist leiavad pinnad nii hoonete all kui ka katustel. Tegelikkus on sellest kujutelmast küll märksa ühekülgsemaks jäänud ja linn loodusest eemaldunud.

Inimesel on loomulik vajadus viibida rohelusest ümbritsetud keskkonnas. Roheluse puudumist tajub ta peagi puudusena. Vaid elutuid materjale kasutav ehituskunst ei ole suuteline looma täiuslikke eluruume. Kui aga puudub piisav ruum puude istutamiseks, siis tuleb keskkonna elustamiseks otsida teisi võimalusi.

Linnas võime liialt sageli näha tühje ja ilmetuid fassaadipindu, mida on võimalik sobivate taimedega haljastamise kaudu muuta kauniteks pilgupüüdjateks. See on lihtsam ja vähem kulukas, kui arvatakse. Tulemus on aga ruumiliselt mõjus ning riskid välditavad asjatundliku projekteerimise ja rajamisega. Haljad vertikaalpinnad ? fassaadihaljastus ? on vahend, mis võimaldab linna ruumiliselt piiratud tehiskeskkonda looduslike vahenditega liigendada ja tasakaalustada. Vertikaalhaljastus tõstab elukvaliteeti nimelt seal, kus ruumi ja rohelust napib.

Fassaadihaljastuse ehitusfüüsikalised, mikroklimaatilised ning ökoloogilised aspektid on üsnagi hästi tuntud. Neid mõjusid on teaduslikult uuritud ja kirjeldatud. Taimed loovad hoone ümber termilise puhvertsooni, parandavad mikrokliimat ning puhastavad õhku.

Seinu välismõjude eest kaitstes pikendavad nad nende kestvust. Ronitaimed varjavad seina vihma, rahe ja lume eest. Suvel seina kattev lehestik vähendab suvist kuumenemist otsese päikese käes, varjutab ja jahutab fassaadi. Talvel parandab taimede ja müüri vahele jääv õhupolster soojaeristust ning vähendab sellega energiakadu. Korralikku müüritist ronitaimed ei kahjusta ja probleeme võib tekkida vaid siis, kui müüritis on juba eelnevalt tugevasti pragunenud.

Haljastatud fassaadi tunnussõnaks on seega ka säästlikkus: hoone kaitse, kliima reguleerimine ja energia säästmine. Fassaadiviimistlus tavaliselt vananeb pärast valmimist järgmise remondi ootel. Vertikaalhaljastuse kasutamine on aga oluliselt suurem fassaadi muutmine kui selle ülevärvimine. Ka ronitaimi kandvaid konstruktsioone on võimalik kujundada atraktiivseteks kujunduselementideks.

Aastaaegade vaheldumist ning aastate möödumist kajastav haljasfassaad on aga enam kui lihtsalt kujunduslik võte. Hoone hakkab elama, temalt peegeldub aja kulgemine ja ta areneb koos taimedega. Inimmõõdet toetavat ruumimõju võib fassaadihaljastuse ehitusfüüsikalistest ja linnaökoloogilistest eelistest kohati olulisemakski lugeda. Fassaadihaljastuse efekt ei tulene aga niivõrd mõõdetavatest üksikmõjudest, kuivõrd nende kõikide summast.

Fassaadihaljastus ei ole vaid hoone vertikaalpindade kujundusvahend. See on välisseina konstruktsiooni ja funktsiooni seisukohalt väga oluline tegur ja vajab asjatundlikku kavandamist, et hiljem tulemuses pettuda ei tuleks.

Nii kandekonstruktsioonide ja taimede valikul kui ka fassaadi ettevalmistamisel tehtud vead kajastuvad tulemuses ning vigade tagantjärgi parandamine omakorda maksumuses. Puudused on sageli algusest välditavad kui võetakse arvesse taimede omadusi ning nende kooskõla ehituslike eeldustega. Viimaseid võib vastavalt kavandatud taimkattele parandada või muuta. Kus see võimalus puudub, tuleb valida teistsugune taimkate või fassaadilahendus.

Eriti hoolikalt tuleb läbi mõelda just kaasaegsete mitmekihiliste fassaadikonstruktsioonide haljastamine. Fassaad annab taimele sobiva kasvuruumi, taim omakorda kaitseb fassaadi välismõjude eest. Sellise ideaalvahekorrani on võimalik jõuda tasakaalu leidmisega taimede liigiomaste nõuete, kasvukoha omaduste ning fassaadi konstruktiivsete detailide vahel.

Hea teostuse aluseks on hästi koostatud asjatundlik kavand. Kvaliteetne teostus on omakorda veenev argument seinahaljastuse arendamiseks. Avalikus ruumis fassaadihaljastuse liialt vähese kasutamise põhjuseks võib aga pidada elementaarsete eksimuste tõttu tekkinud hoiakuid. Eksimuste põhjuseks on enamasti pealiskaudselt kavandatud ning kehvasti rajatud fassaadihaljastus või fassaadi puudulik saneerimine.

Esmalt tuleb kontrollida fassaadi seisukorda, see vajadusel korrastada ning alles seejärel taimedega katta. Võimalikud kahjustused on täiesti välditavad, kui nende võimalike tekkepõhjustega algusest peale arvestada.

Selge peab eelkõige olema tegevuse eesmärk ? kas on vaja katta suur ja inetu müür üleni rohelusega või rõhutada vertikaalhaljastusega hoone arhitektuurset omapära. Kasutada taimmaterjali hoone arhitektuurse osana. Väga oluline on mitte ainult õige ronitaime valik õigesse kasvukohta, vaid ka seina ja taime ning tugisüsteemi ja ronitaime omavaheline kooskõla. Tugi peab sobima taimega nii kujunduslikult kui lähtuma ka ronitaime kasvueripärast. Kujunduslikult sobivat tuge ei pea peitma, see võib ka näha olla.

Vertikaalhaljastuse ja ehitise sobivuse analüüs algab õigete suurusvahekordade leidmisest. Madalat aiamaja katvad vääntaimed ei sobi mitte alati kõrgemate hoonete fassaadidele. Samas põhjustavad taimed, mis haljastatavast seinaosast oluliselt kõrgemaks või laiemaks kasvavad, omakorda probleeme: suureneb hooldusvajadus, kaasnevad võimalikud ohud räästastel ja katustel jne.

Valida tuleb sobivad taimed ning tagada neile parimad võimalikud kasvutingimused. Võib nimetada, et ronitaimi on ka eestikeelses erialases kirjanduses piisava põhjalikkusega korduvalt kirjeldatud.

Autor: Andres Levald