21. novembril toimunud Eesti Eduka Arengu Foorum keskendus ühiskonnas enim kõneainet tekitanud ühiskondliku leppe rakendumisele. Autori arvates jäid aga põhimõttelise vastuseta kolm küsimust.

1. Kui perepoliitikaga seotud demograafilised probleemid on ühiskonnas saavutanud suhteliselt selge konsensuse ja erilisi vaidlusi ei ole tekitanud ka hariduse olulisus, siis avamata jäid hariduse kvaliteedi kindlustamise mehhanismid.

2. Kui püüdleme teadmistepõhisuse suunas, siis Monika Salu küsimus ? milline on Eesti teadmiste kasutamise võime ? ei leidnud piisavat avamist.

3. Raivo Vare arvates ei leidnud haridust käsitlevad ettekanded selgeid viiteid andekuse arendamisele. Siit küsimus: kas andele vastava hariduse andmine võiks tekitada läbimurde hariduse kvaliteedis?

90ndate alguses moodustas Euroopa Komisjon töörühma selgitamaks ELi positsioone maailmaturul. 1994 avaldatud dokumendis seisis, et EL on 1980?1990 kaotanud maailmaturust 3%, selle turuosa olid hõivanud USA ja Jaapan. Töörühma ettepanekutes seisis: et saavutada edu maailmaturul, tuleb suurendada kulutusi haridusele kordades. 1997 hakkas EL suurendama investeeringuid haridussüsteemi, kasvatades need aas-taks 2000 kuuekordseks. USA alustas samuti haridusinvesteeringute suurendamisega, kuid tegi seda aasta hiljem ning 2000. aastaks oli suurenemine vaid kolmekordne. Meie kulud haridusele on osana riigieelarvest võrreldaval tasemel arenenud riikidega. Samuti olid Eesti hariduskulud 2003 protsendina SKPst isegi suuremad (1,1) OECD keskmisest (0,9), samas Soomel 1,8, Rootsil ja Taanil 1,5% SKPst.

Teisele ja kolmandale küsimusele on otstarbekas vastata kõrgharidussüsteemi kirjeldusega meil ja mujal. Eestis on kujunenud kahetüveline kõrgharidussüsteem. Maailmas nimetatakse seda ülikooli- ja rakenduskõrgkoolisektoriks. Ülikoolisektor on vanim ja autoriteetseim koolitüüp. Rakenduskõrgkoolisektor esineb kahel kujul: ülikooli tüüpi või mitteülikooli tüüpi. Erinevus peitub ses, millised nõuded esitatakse õppekavadele. Eraldi tuleks käsitleda kutseõppeasutustes antavat rakenduskõrgharidust.

Eestis on tegemist kõrgharidusega (kolmanda taseme haridus), kus õppetöö toimub kolmel haridusastmel (bakalaureus, magister ja doktor), ning rakenduskõrgkoolidega ehk ülikooli tüüpi kõrgkoolidega, kus täna toimub õppetöö bakalaureuseastmel 3- või 4aastaste õppekavade alusel (magistriõpe alates septembrist 2004). Eestis on veel kolmas tüüp koole ja need ei oma kõrgkooli staatust.

Arenenud riigid pole piirdunud vaid ülikoolisektoriga. On peetud vajalikuks välja arendada teine samaväärne kõrgharidussektor. Üldplaanis jaguneb elanikkond kahte gruppi: mõtlejad ehk teoreetiliselt andekad ja praktikud ? praktilisema meelelaadiga inimesed. Nii leiavad andekad kahetüvelises haridussüsteemis oma ande arendamise võimalused. Tulemuseks on vähem õnnetuid inimesi. Ülikool loob teadust, kuid see teadus tuleb materialiseerida, selleks on rakenduskõrgkooli lõpetanu. Tema peab aru saama teadusest, seepärast peab tal olema kõrgharidus ja teadustegevuse kogemus. Nii sünnivad asjatundjad, kel on teadmiste kasutamise võime. Üks kokkulepe võikski olla, et lõpetame rakendusliku hariduse teisejärguliseks tembeldamise.

Autor: Arvi Altmäe