Tema sõnul on kolme sorti riigiasutusi, kus on vastavalt ka erinevad turvalisuse tasemed.
Esimesel tasemel, kus turvanõuded on hästi täidetud, asuvad ID-kaardi väljastamise keskused ja rahaasutused. Teisel tasemel on luureorganid ja asutused, kes tegelevad riigisaladustega. Ka seal on turvalisusega asjad enam-vähem korras.
Kolmandal, kõige kehvemal tasemel on ametid, mis puudutavad tavakodanikku kõige rohkem. Just siin on tema sõnul turvalisuse ja andmekaitsega kõige rohkem muret.
«Ei ole saladus, et näiteks autoregister või karistusregister lekib,» teab Andreimann. Ta arvab, et tihti pole inimesed üldse mures, et nende andmed on vabalt kõigile soovijatele kättesaadavad.
Veebimaastikul on turvalisusega lood kurvad, nõustub andmekaitseinspektsiooni analüüsi- ja arenguosakonna nõunik Valdo Praust. «Väga palju asutusi on korralikult turvamata,» kinnitab ta. Tema meelest on põhjus selles, et võrgumaailm on üldiselt alles lapsekingades.
Praust arvab, et häid turvatavasid ei ole veel jõutud internetis juurutada. Kuid kinnitab kohe, et Eestis järgitakse neid tavasid pigem rohkemgi kui teistes Euroopa riikides.
Infoturbeameti asukoht otsustatakse tõenäoliselt järgmisel aastal. Peale Eesti pretendeerivad Hispaania ning Rootsi.