Eda-Liis Kann • 10. detsember 2003 kell 22:00

Hanno Pangsepp aitas leida tuumarelva

Nõukogude ajal laserite tootmise ülisalastatud töögrupis töötanud Hanno Pangsepp jättis 14aastase teadustöö ja elukoha Tartus ning suundus Pärnusse ärimaailma.

Teie esimesel töökohal tegelesite laserite konstrueerimisega ja tegite ka koostööd Moskva Aatomienergia Instituudiga spetsiaalse laseri väljatöötamiseks, mida kavatseti kasutada maa tehiskaaslasel. Kas see laser sai ka valmis?

Tol ajal oli see täiesti salajane ülesanne, sest oli NSVL aeg. See laser oli ette nähtud eriotstarbeliseks kasutamiseks (tuumarelva avastamiseks) tehiskaaslastel. Teaduste Akadeemia Spetsiaalne Konstrueerimisbüroo oli ainuke asutus tollases NSVL-us, kes tootis muudetava lainepikkusega lasereid, mille erivariant loodi kasutamiseks tehiskaaslasel. Üle maailma olid need täiesti arvestatavad laserid. Me olime Tartu poolelt neljakesi, valmistati kaks laserit üks Tartus ja teine Tallinnas. Ülesanne oli nii salastatud, et peakonstruktor isegi ei tohtinud oma töögrupi liikmetele öelda, millega tegeletakse, ega sedagi, et tegu on tehiskaaslasele mineva laseriga. Öeldi, et teeme spetsiaalse konstruktsiooniga laserit ja kõik. Meie konkreetses töögrupis polnud siiski võimalik, ega ka mõtet eesmärki varjata. Laser sai just niikaugele valmis, et ta oli juba konkreetsele raketile määratud. Piltlikult öeldes õhtul määrati ära ja hommikul sai Nõukogude Liit otsa. Aasta oli siis 1990. See laser on tänase päevani veel Tartus olemas.

Mida teile pakkus koostöö Venemaaga omal ajal ja koostöö vene teadlastega?

Teadus Venemaal oli selles valdkonnas väga kõrgel tasemel ja inimesed ise ka olid väga toredad. Oli võimalus käia väga salajastes kohtades, kuhu isegi tänaseni ei pääse, näiteks Venemaa raketiehituskeskuses, Kurtshatovi Nimelises Aatomienergia Instituudis.

Mis sai teie tegemistest edasi, pärast NL lagunemist?

Laserigrupp eraldus Teaduste Akadeemiast ja me tegime seal samasuguseid lasereid edasi, mida valmistati teaduslikel eesmärkidel laborites katsetusteks. Neid lasereid kasutati naftareostuse uurimisel, kuna laseri abil on võimalik kindlaks teha, kust maardlast nafta pärit on, kes seda on vedanud ja kes konkreetse reostuse on tekitanud. Jaapanisse müüsime näiteks ühe laseri millega uuriti toiduainete riknemise protsesse.

Töötasite teaduse alal 14 aastat, kuidas läks nii, et sattusite ühtäkki soomlaste ettevõttesse Rannila Profiil?

Aastal 1998 mõtlesin, et võiks ka mujal ringi vaadata, kuna 14 aastat oli tõesti pikk aeg ja ammendas ennast täielikult.

Rannila Profiilist tehtigi mulle ettepanek ja siis ma võtsin seal firmas vastu arendusjuhi amet, kus minu esimeseks põhiülesandeks sai ISO standardi juurutamine.

Mis oli ameti vahetusel suurim väljakutse?

See oli minu jaoks vaheldus ja võimaldas uue valdkonna nägemist. Hakkasin tööle suurfirmas, mis Rannila Profiil oma 150 töötajaga kindlasti on kui varasemaga võrrelda ning konkurents selles valdkonnas on väga tugev.

Töö suurfirmas on mulle ka isiklikus plaanis kasulikuks osutunud, ka muudes suhetes. Kui ma enne võisin suures osas enda tahtmistest või mõtetest lähtuda, siis nüüd tuleb iga kord mõelda, mis sellega kaasneb teistele, päris suurele hulgale inimestele. Sageli ei saa seetõttu teha otsuseid selle järgi nagu mulle meeldib ja nagu ma õigeks pean. Eks ta tervikuna üks suur balansseerimine ole.

Sattusite Tartust Pärnu tööle, sest Rannila Profiili peakontor asub Pärnus. Kas asukoha vahetus oli tuntav ka töö alaselt?

Tartust Pärnu tööle tulles hämmastas mind see linn oma rahulikkusega ja ka inimesed tundusid kuidagi sõbralikumad. Aga see oligi üks minu soove, saada vaikust ja rahu.

Tol hetkel kui firma loodi, oli Rannila Pärnu sattumine täiesti juhus, mis toimus tänu Pärnu KEKi tolleaegsele juhatajale.

Rannila Profiil kuulub 100%-liselt Soome ettevõttele Rannila Steel. Kas Soome ja Eesti töökultuuril on tänapäeval olulist vahet?

Väga suur vahe on ja seda eestlaste kasuks. Soomlastega on vahel päris raske asju ajada, eks nende ärikultuur on olnud enam-vähem stabiilne ja rahulik viimased 50 aastat, meil siin toimusid 12 aastat tagasi väga murrangulised protsessid. Kasvufaasis toimus firmas kasv kaks korda aastas, see eeldas hoopis teistsugust lähenemist firma juhtimisele kui stabiilses soome majanduses. Vahel on hämmastav missuguse rahuga nad suhtuvad lubaduste täitmisse, tähtaegadesse, see on päris kurnav. Kui meie taga midagi seisab, siis meie pingutame kolmes vahetuses, laupäevadel-pühapäevadel, meil ei teki mõtetki, et mõni tähtaeg võiks üle minna või mõni lubadus täitmata.

Tööülesanneteks ISO 9001 ja 14001 standardite juurutamine firmas ning äri arendus Balti-Musta mere regioonis: Lätis, Leedus, Ukrainas, Slovakkias, Rumeenias, Ungaris.

Rannila Profiil Eestis on kogu Mustamere regiooni peakontor, kuhu kuuluvad veel ka Läti, Leedu, Ukraina, Slovakkia, Rumeenias, Ungari. Millises riigis on võrreldes Eestiga kõige erinev töökultuur?

Ukrainas on väga tugev ülemuse kultus. Kui ikka ülemus otsustab, siis nii ka jääb. Järeldatakse, et kui ülemus pole mulle öelnud, siis ma seda ka ei pea tegema, aga kui asju ajada ülemuse kaudu saab kõik tehtud.

Samasugune ülemuse kultus on ka Slovakkias, seal on asi isegi nii absurdsuseni läinud, et näiteks ettevõtte direktor allkirjastab iga päev kõik müügipakkumised.

Kui pingeline on töötamine tiheda konkurentsi olukorras?

Sellise pinge olukorras on päris raske töötada, erinevad vahejuhtumid ei ole sugugi üllatavad.

Tiheda konkurentsi olukorras piisab väga väikesest vahejuhtumist, et toimuks küllalt suur katastroof. Näiteks kasvõi õllelaua vestluses võib midagi valesti öelda, mis alguses tundubki täiesti tähtsusetu pisiasi, kuid pärast tuleb välja, et selle taga on kellegi isiklik solvumine ja mis lõpuks avaldab mõju kogu firma tulemuslikkusele.

Me peame igas punktis olema 98% efektiivsuse juures, kus mitte üheski lõigus ega valdkonnas ei või järele anda.

Kas on teil ka juhtimise alal eeskujusid?

Eks neid suuri juhte ja edukaid inimesi on nii Eestis kui maailmas küll. Igaüks käib ikka oma rada. Ma ei saa samu võtteid kasutada, mis teised edukaks teevad. Ma võin juhtimisteooria raamatuid lugeda ja mõelda, et näe, mul oli peaaegu täpselt sama olukord, aga kui see olukord tuleb, siis ma ei hakka mõtlema, et kas kuskil raamatus oli situatsioon nr. 32, kus midagi selle kohta öeldi. Ma pean ikka konkreetses situatsioonis, selle olukorra ise lahendama. Ja eks igaüks saab edukaks omamoodi.

Mida saite kooliharidusest kaasa?

Kollektiivse tegutsemise võime, mis aitab paremini meeskonnaga töötada, sest meil oli väga tore klass. Kõigis töökohtades on olnud nii hea kollektiiv, et päris raske on olnud lahkuda.

Kas võite leida end ka viie aasta pärast samal töökohal?

Praegu ma ei suuda küll mõelda, milline võiks see pakkumine olla, et ma tahaksin Rannila Profiilist ära tulla.

Millega hoiate end aktiivses töövormis?

Harrastan motosporti. See pole päris motokross, vaid mootorrattaga metsa all sõitmine. Küllalt ekstreemne ala, aga päris lõõgastav. Vahetevahel tegelen ka fotograafiaga ja teen metsas loodusfotosid. Nagu ühes teatrietenduses öeldi, et ma olen selline nohik kes kondab tundide kaupa metsas, fotoaparaat kõhu peal kõlkumas.

- Mati Meos, Tartu Energia ASi juhatuse esimees

Meie koostöö algas, kui ma erikonstrueerimisbüroo juhatajana värbasin peenmehaanika konstruktoreid TPÜst, kust sain peotäie poisse ning üks neist oli rahuliku loomuga tumedasilmne noormees Hanno Pangsepp.

Tööalaselt iseloomustab teda põhjalikkus, vaimselt järelemõtlikkus ja uurivus. Nii et ta sobib rohkem teadlaseks. Meil omavahel koostöö klappis ja saime ka sõpradeks, mida oleme senimaani, kuigi meie vanusevahe on parajalt suur.

Sõitsin tol ajal veel rallit ning parasjagu jäin ilma paariliseta ja pakkusin seda kohta Hannole. Ta kannatas proovisõidu välja ja kuna ta tehniliselt on ka taibukas, siis läks meil sõitudel päris hästi.

Hetkel kuum