Uusvana aasta 2003

Aastat alustasime Keskerakonna ja Reformierakonna vähemusvalitsusega. Seni ei ole Riigikogu ükski koosseis lõpetanud valitsusega, mis valimiste järel kokku pandi. Teine vahetus näikse Eestis paratamatu. Nagu näikse kombeks kujunenud teist peaministrit kammitseda. Andres Tarandit pärssis ?jõulurahu?, Mart Siimanni ja Siim Kallase ettevõtmisi vähemuses olemine Toompeal.

Aasta lõpetame enamusvalitsusega, mille taga Riigikogus koguni 60 saadikut. Nii suurt toetust pole nautinud ükski koalitsioon pärast taasiseseisvumist. Siiski ei ennusta poliitikajälgijad kolmikule Res Pub-lica, Reformierakond ja Rahvaliit nelja-aastast püsimist. Põhjus on banaalne. Olgu pragmaatilised kaalutlused koosistumiseks kui tahes mõjusad, raske on uskuda elulooma valitsusliidust, kus maad võtnud arusaam: partei ei lähtu oma tegevuses , vaid poliitik annab ja võtab sõna nii, nagu erakonnale parajasti kasulik tundub. Demokraatia mängureeglid ei ole alati meeldivad. Euroopas pole teada ühtegi riiki, kus koalitsiooni sees või väljas ei kraageldaks. Teisalt ei seedi demokraatia avalikku künismi, mis peab endastmõistetavaks, et kokkulepete täitmine oleneb konjunktuurlusest ja läbirääkija allkiri, näiteks Rahvaliidu esimehe oma koalitsioonilepingul, ei tähenda essugi.

Märtsivalimised tõid Riigikokku kuus erakonda. Kaks kaotasid ligi kaks kolmandikku eelmise koosseisu kohtade arvust, kolm säilitasid varasema toetuse ja üks tuli, nägi ning võitis. Lüüasaanutest on Mõõdukad askeldama hakanud, vahetavad peatselt nime ja loodavad, et triivlaine, mis nihutab ?okiravist väsinud ühiskonna vasakule, kannab nad tegijate leeri. Isamaaliit eelistab ootamist. Emba-kumba: kas koalitsiooni kahel osapoolel saab Rahvaliidu trikitsemisest mõõt viimaks täis ja IL võetakse asemele või pettub valija Res Publicas ja jalgalasknud toetajad naasevad ILi rüppe.

Keskerakonnaga on lugu keerulisem, kusjuures supp, mida helbitakse, on suurelt jaolt KE enda keedetud. 28 mandaadiga korrati 1999 valimiste tulemust, aga kuna korduvalt deklareeritud eesmärgiks oli tõusta selgelt suurimaks erakonnaks Riigikogus (ja valitsuse moodustajaks), ei varjanud ladvik oma pettumust. Järgnesid mitmed valearvestused, eriti euroreferendumi eel ning ajal, ja Juhi haigestumine, mis süvendas identiteedikriisi. Siiamaani pole selge, kas meie suurimas erakonnas jääb jäme ots kibestunud populistide kätte või panevad noorema põlvkonna konstruktivistid ennast maksma. Kolmaski võimalus ripub õhus. KE ei suuda ennast määrata ja jääb pikemaks ajaks ei-liha-ega-kala erakonnaks, kellega teised ei tihka astuda siduvatesse suhetesse.

Res Publica uljas tulemine tekitab kaksipidi arvamust. Millest räägib seik, et aastaga on võimalik käivitada erakond, kes ilmub põõsa tagant ja asub riiki juhtima? Eimilleski muust kui ühiskonna poliitilisest ebaküpsusest ning seal vohavast rahulolematusest. Ent vaadakem endale näkku. Eestlased ei ole oma demokraatia arendamisel puberteedieast veel välja jõudnud ja niisiis kuuluvad tõusud-mõõnad meeleoludes asja juurde. Pealegi ei ole Juhan Parts esimesel üheksal peaministrikuul jänni jäänud või Mart Laarile või Tiit Vähile punktivõidu andnud. Arusaadavalt on uustulnukate pretensioonikas uus poliitika ilkuvat pilget esile kutsunud. Nii või teisiti vajab Toompea värskendavat tuulepuhangut. Iga aastaga kahaneb lootus, et too establee-runute väesalk, kes astus areenile üheksakümnendate algul, suudab Eestile tagada poliitilise järjepidevuse.

Jageleti mis jageleti, aga järgmise aasta eelarve võttis koalitsioon vastu. Paraku on silmapiir endiselt pilvine. Reformierakonna ideoloogid tõlgendavad valimistulemust (17,7% häältest ja Riigikogu kohtade arvu säilimine) kui enamuselt saadud mandaati senise lausliberaalse majanduspoliitika jätkamiseks ja tõrguvad mõistmast, et parempoolsus ilma pädeva sotsiaalprogrammita on anakronism tänapäeva Euroopas. Rahvaliit tahab haldusreformi, mis vastaks erakondlikele huvidele ja oleks kasulik omavalitsustegelaste sellele kildkonnale, kes neid toetab.

Kummaline, aga haldusreform, mille raames on pikki aastaid vaieldud valdade-linnade arvu, maavanemate funktsioonide ja eeskätt raha saamise ning jagamise viiside üle, pole huvitunud küsimusest, miks peame maakondade nime all elus hoidma ENSV 15 rajooni. Keegi pole esitanud ühtegi ajaloolist või tulevikulist õigustust nii suure arvu teise tasandi haldusüksuste säilitamiseks. Majanduslikult on jätkuv killustatus riigile arutu koorem, poliitiliselt kasulik üksnes jõududele, kes loodavad jagades valitseda. Aga seal nad on, need 15 nõukogulikku ebardit, ja väheneda ei taha.

Välispoliitika kubises algustest, pööretest, võitudest. Neid ei saa istuva valitsuse teeneks lugeda, sest kogusime vilja, mis aastaid tagasi külvatud. Muide, Venemaale tegime NATO ja Euroopa Liidu kutsetega 2:0 ära. Urinat kostab Moskvast edaspidigi, aga mured pole meil enam need mis toona.

Autor: Enn Soosaar